Ma olen varemgi märkinud, et inimene saab elada kooskõlas erinevate institutsioonidega ainult sellisel juhul, kui ta on erakordselt stabiilne ja võimalikult keskmiste vajadustega. Sellisel juhul asjad toimivad, ei juhtu pahandusi ega äpardusi. Kuidagi on juhtunud nii, et mina ei ole olnud stabiilne ja keskmine. Ma olen teinud selliseid surmapatte, nagu abiellumine, kolimine, korteri omamine väga vanas majas. Kindlasti olen teinud ma veel muudki halba, aga õnneks olen ma suutnud unustada suurema osa neist võitlustest mida ma olen pidanud Eesti Energia, Swedbanki ja Tele2 suguste hiidudega. Tegelikult ei ole unustanud, aga ma ei taha sellest lihtsalt rääkida, sest mul läheb tuju ära, kui ma mõtlen jälle sellele, kui kaitsetu on üksikisik selliste kafkalike süsteemide vastu.
Aga täna jälle. Ootasin juba eile kannatamult kullerpoissi, kes tooks mulle hindamist vajavad tööd. Skeemitasin, et saaksin selle - kõrge konfidentsiaalsusastmega - paki siiski kätte, kui ma ise füüsiliselt kohal pole. Kõik asjata, sest pakki ei tulnud. Küll aga sain täna esimese tunni ajal kõne (päriselt, ma muidu ei hoia telefoni kuidagi nähtaval ega miskit, aga täna ma ju ootasin kulleripoisi kõnet) ja vabandasin südamest, et... võtta vastu kõne mu eelmise elukoha kandekeskusest :O Tuleb tunnistada, et ka kõne tegija oli kohmetu, teab ta ju, et juba mitu aastat pole ma selle kandiga seotud.
Igatahes on need paganama eksamitööd kuskil Kalevipoja-radadel. Ma saan inimlikult aru, et nii võib juhtuda. Aga kaks aastat järjest - eelmisel aastal sõitsid mu tööd ju Tartusse. Kus ma ka ei ela.
Miks, armas universumi direktor, miks???
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment