Thursday, May 15, 2014

(Pere)nõustamisest

Ma ei ole kunagi tundnud kohmetust rääkides sellest, et mul on probleemne laps, kelle pärast olen käinud ka nõustajate juures. Vastupidi, räägin sellest alati hea meelega, sest minu meelest pole ka probleemsete laste valdkonnas ühiskondlik suhtumine kuigi toetav. Jube kergesti pannakse külge "paha lapse" silt ja väidetakse, et laps on kasvatamatu. See viimane teeb muidugi eriti haiget. Teinekord mõtlen nördimusega, kas need inimesed, kellel on vaiksed ja korralikud lapsed (nagu nt mina väiksena olin) üldse teavad, mida tähendab lapse kasvatamine. Nii ma jagangi oma kogemust, et teistel oleks ka julgem olla.

Oma esimesest, pehmelt öeldes kasutust nõustaja juures käimisest kirjutasin kunagi SIIN. Täna seda üle lugedes mõtlesin taas, kuidas ma ometi sinna kabinetti paigale jäin. Ju oli lootus, et Ruudile võib sellest kasu tõusta, siiski nii tugev. Tegelikult ei olnud sellest üldse abi, sest too konkreetne nõustaja jäi endale kindlaks, et probleem on minus ja hr H-s. Huvitaval kombel pole ma eriti kirjutanud meie teisest nõustajast, ainult väike märge selle kohta, et käisime tema juures tagasisidet andmas ja et ta tõesti aitas meid. Sest tema siiski suutis ette kujutada seda, et ühel lapsel võib olla probleeme just kollektiivis ja kollektiiviga ning aitas nii minul kui Ruudi õpetajatel probleemi olemust mõista ja leevendada. Praeguseks on olukord sealmaal, et kindlasti ei saa tüübi kohta öelda "lihtne laps", ta vajab jätkuvalt mõtestatud selgitusi ülesannete kohta, väldib tegevusi, kus ta pole parim, läheneb olukordadele mingi ainult talle teadaoleva loogika alusel, aga sellele vaatamata saab ta lasteaias hakkama ning kuigi ta alati eelistab võimalusel kodus olla, ei muutu ta pühapäeviti kurvaks, et peab jälle lasteaeda minema.

Säherdune oli minu taust enne esmaspäevast perenõustaja külastamist. Seekord polnud asi niivõrd minus kui prl K-s, kes koos oma nõustajaga kutsus mind ühele seansile kaasa. Peab tunnistama, et ma olin natuke ärevil. Kuigi prl K oli mulle kinnitanud, et tegemist on täiesti normaalse nõustajaga, pelgasin ikka, et äkki juhtub midagi sellist, mis juhtus minu esimesel nõustamisel. Teema oli seda delikaatsem, et tegelikult on ju tegemist teise perekonnaga, ehkki väga lähedase perekonnaga. Samas kutse sain just seetõttu, et olen pisut kõrval, seega võiks minu nägemus anda võibolla uue perspektiivi.

Tegelikkus oli selline, et nõustaja oli tõesti väga normaalne. Ta oli inimesena isegi sümpaatsem kui mu teine nõustaja, suhtudes väga rahulikult kõigesse, mida me prl K-ga rääkisime. Ka kõigesse sellesse, mille osas mu esimene nõustaja oleks arvatavasti eriti dramaatiliselt suhtunud. Mulle meeldis, et ta rõhutas, et kuigi sellised haigused nagu prl K omad on seotud meid ümbritsevate inimestega ning nende mustritega, mille oleme alateadlikult oma perekonnas omandanud, on siiski primaarne tegeleda oma tunnetega ning mitte võtta endale vastutus selle ees, mille üle sul nagunii võimu pole. Eh, tegelikult, kui järele mõelda, siis me prl K-ga kahekesi rääkides jõuame tavaliselt isegi veelgi sügavamale, kui me seal kabinetis jõudsime.

Natuke nalja tegi mulle mu enda käitumine, sest pool aega tundsin ma tungivat vajadust hoida vestlust ülal :D Alles siis, kui ma nägin, et prl K täiesti südame rahus haigutas, hakkasin ka asja kergemalt võtma ning lasin vaikusel meie ümber heljuda, et nõustaja saaks mõelda, mida talle siis parajasti öeldi.

Võiks öelda, et midagi uut ja põrutavat ma sellel kohtumisel ei kogenud. Pisut hämmastas mind prl K paika pandud skeem meie sugukonnast ja meievahelistest suhetest. See oli väga läbinägelik! Kuigi tõele au andes tuleb märkida, et teadsin muidugi juba varem, et prl K analüüsivõime on väga hea.

Igatahes tundub, et prl K on saanud nõustamisest abi. Ja mina sain seoses Ruudiga abi. Nii et ma jätkuvalt julgustan inimesi oma probleemide lahendamisel abi otsima. Aga jumal hoidku teid nende halbade kogemuste eest, sest need võtavad tõesti tuju ära.

7 comments:

  1. Ja nii ongi. Kõige jamam on see, kui esimene abi on nii rusuvalt mõjunud, et enam abi ei otsitagi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen mõelnud, et kui ma oleks eelkõige enda pärast abi otsinud, siis poleks ma edasi läinud. Oma lapse pärast olin nõus uuesti riskima ja õnneks tasus see ära :)

      Delete
  2. Replies
    1. Keeruline öelda :) Ühelt poolt tundlik närvisüsteem ning väga suur turvalisuse (stabiilsuse) vajadus. Näiteks oli tema jaoks esimesel aastal uues lasteaias peaaegu ületamatu minna rühmaruumist välja spordi- või muusikatundi, kuigi laulda meeldib talle väga. Igasugune tegevuse katkestamine ja ootamatu "nüüd kohe peab sinna minema ja seda tegema" on väga-väga keeruline. Ühesõnaga rutiin-rutiin-rutiin on see, mis on ainuvõimalik elulaad. Ja teiselt poolt äärmiselt arenenud analüüsivõime, mis märkab väiksemaidki vastuolusid ja/või mõttetusi maailmakorras või näiteks ka tegevuskäskudes. Ei tasu üldse alluda provokatsioonidele ja temaga diskussiooni astuda - nagunii jääd kaotajaks :D
      Väga huvitav kaaslane!

      Delete
  3. On ta hea arvutaja? Kas ta õppis iseseisvalt lugema? On tal mingeid silmatorkavaid oskuseid (olen selles tegelikult küsimatagi kindel)?

    ReplyDelete
  4. Vihjad ühele a-tähega algavale diagnoosile? :D Oleme sellele isegi mõelnud, teatavad jooned on olemas, aga kuna praegu stabiilses situatsioonis elu toimib, lepime esialgu poisi õpetajate pandud "andeka lapse sündroomiga". Kui kooliminek lähemale jõuab, tuleb uuesti maha istuda ja mõelda.

    ReplyDelete
  5. Pigem just need anded. See on äärmiselt muljetavaldav mida need väikesed tegelased on võimalised intellektuaalsel tasandil korda saatma. Ma tean tüdrukut kellega meil oli selline mäng, et ma ütlesin suvalise aastaarvu ja tema ütles mitu aastat sellest on 2014nda aastani. Ta ei eksinud kordagi! Mittekordagi! Kuigi küsisin näiteks mitu aastat on 827st 2014ni. jmt. Plika oli sellal 5-6a vana. Pidin ise taskukalkulaatoriga üle kontrollima. Tüdruk on nüüdseks juba suur neiu ja saab oma eluga väga hästi hakkama. Ajaviiteks loeb ta täiskasvanutele mõeldud entsüklopeediaid, füüsikaõpikuid ja loomaraamatuid. Ta armastab hobuseid, koeri ja ämblikke (tüübil oli vahepeal isiklik ämblikukasvandus, mis koosnes sadadest ämblikest ja mida ta hoidis oma voodi juures). Inimestega saab ta hakkama kuigi nad on kohati tüütud. Hea on see, et tal on palju sõbrannasid. Mis on tegelikult imelik, sest ta ei viitsi absoluutselt intriige punuda ja jamada nn "tüdrukute asjadega". Võibolla on ta populaarsus tingitud just tema sõltumatust hoiakust ja sellega kaasnevast erapooletusest? Kuna ta ei eelista ühtesid teistele, tullakse ta käest nõu ja seisukohta küsima. Ning enamasti on see väga mõistlik. Mis samas ei takista tal eredast suvepäikesest totaalselt leili minna. Samuti võib ta terve tunni tegeleda sellega, et uurib, kas uued sandaalid on ikka tõepoolest täiesti turvalised ja hõõrumisvabad.

    ReplyDelete