Eilsel kuumal päeval käis Ruudi koos mu õemehe ja -lastega rannas ujumas ja mängimas. Kuna mu kuulus pearinglus on viimastel päevadel jälle akna taga kollitamas käinud, ootasin neid jahedamas kohas istudes. Baasi tagasi jõudis aga õemees tagasi ainult oma lastega, minu oma olevat läinud koos meie sõbraga koju.
- Kellega siis?
- Üks mees koos noore tüdrukuga.
- hmmmm?
- Minu meelest see mees, kes Aasias oli.
- ?????
Ja nii oligi. Pärast kaht aastat vaikust istus sõber Aasiast meie aias, jõi õlut ja mängis Ruudiga. Täpselt nii, nagu mõned aastad tagasi. Nagu ei olekski vahepeal olnud neid aastaid, kus me üksnes teame, et ta on Eestis, et ta on katkestanud kõik varasemad suhted, et ta isegi ei tervita enam vanu sõpru tänaval kohtudes.
Ma ei tea, kuidas asjasse suhtuda. Ühelt poolt muidugi tore, teiselt poolt - mis värk on? Ise ta loomulikult ei tunnista, et ta oleks suhted katkestanud. Tema ei olegi kedagi tänaval näinud. Tema ise on olnud hämmingus, et pole kedagi näinud, kellegagi suhelnud.
Ma ise olen muidugi superärakaduja. Nii et ei tohiks kobinat olla. Aga ikkagi olen valvas.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Ehk pajatad sellest juhtumist pisut pikemalt? Kõlab huvitavalt ja teiseks olen just ka ise ärakadumise peale mõelnud. Elu tundub kohati nii mõttetu ja peaks leidma viisi kadumiseks.
ReplyDeleteSee on tegelikult väga lihtne. Alustuseks tuleb vabaneda suuremas osas maisest a´varast, katkestada erinevad lepingulised suhted, eriti tähtis on loobuda oma telefoninumbrist. Siis lahkuda määramatuks ajaks. Oluline on mitte öelda, kuhu täpselt lähed ja millal kavatsed tagasi tulla, muidu teavad inimesed valmis olla. Tagasi jõudes ära anna kellelegi teada, et oled jälle vanas paigas, vanu tuttavaid tänaval kohates ära vasta nende tervitustele. Peagi liiguvad jutud sellest, et oled loobunud oma vanast elust ja inimesed ei julgegi enam sind nähes normaalselt reageerida.
DeleteKadumises pole midagi keerulist.
Kõlab päris atraktiivselt. Mul oli vahepeal siuke variant töös, et "ehitan metsa punkri ja jään sinna terveks kuuks. See oleks väikestviisi ka sotsiaalne katse, et kui kaua sedasi elada saaks. Võiks lausa päevikut pidada ja mõtted-tunded kirja panna. ja kas koduigatsus ja soov inimesi näha tekib või mitte? See oleks kasulik ka võimalikke tulevasi sõdasid või marsi-ekspeditsioone silmas pidades. Mees peab kõigeks valmis olema". Mingi selline asi eks. Aga see numbrimuutmine tundub kah päris hea.
ReplyDelete