Kokkamisest ja füüsikast

Hakkasin täna õhtusöögiks tegema ahjukana. Kõik kulges kenasti (või enam-vähem kenasti, sest hr H, kes oli just teatanud, et ärme palju soola-pipart pane, valas pool pipratoosi kanade peale, nii et ta pidi kanad duši alla viima), kuni hakkasin sööki ahju lükkama. Keerasin kõik kolm nuppu kenasti õigesse asendisse. Ja mitte midagi ei juhtunud. Tavaliselt läheb ahjus tuli põlema ja tööle hakkab ventilaator. Keerasin nuppe igaks juhuks veel. Ikka ei juhtunud midagi. Hr H vaatas mind kõrvalt ja soovitas sõbralikult: "Pliit töötab paremini, kui ta vooluvõrku ühendada." No muidugi, laksasin peoga otsaesisele ja pistsin juhtme seina. Siis jäin mõtlema, miks ometi pliit vooluvõrgus polnud. Ja jällegi tuli hr H sõbralikult appi: "Eks sa tõmbasid äikese pärast pliidi välja." Tõsi. See juhtus rohkem kui nädal tagasi.

 Ilmselgelt pole kokkamine minu hobi.

Füüsikalainel jätkates lahendasin eile kolm tundi 8. klassi füüsikaülesandeid. Kui täpne olla, siis tegelikult ma üritasin neid lahendada, sest ma ei saanud muffigi aru. Ma muidugi ei andnud alla ja lähenesin neile oma humanitaar-filosoofilise nurga alt ja sain kõigile üsna reaalsed lahendused. Aga ma ei suuda uskuda, et neid ülesandeid päriselt ka niiviisi lahendatakse. Ja sellest pagana õpikust polnud ka mingit abi. Mõistsin täielikult oma õpilasi, kes peavad lahendama veel keerulisemaid ülesandeid.

Panen siia ka ühe näite, mis mul meelde jäi:

Keegi inimene, ütleme, et ta nimi on Peeter, veab mäe otsa kelgu, mis kaalub 20 kg. Kelk sõidab mäest alla ning saavutab mäe jalamil kiiruse 18 km/h. Kui kõrge oli mägi?

Müstika :D Eriti kummaline on see, et kunagi ma tõesti oskasin neid ülesandeid lahendada...