Romantiliselt vihmavarju all

Eile sadas vihma. Eeldatavasti panid kõik seda tähele, eriti Rakveres. Meil siin nii põnevalt ei sadanud, kuid siiski piisavalt ebameeldivalt, et tööpäeva lõpus rahutult jalalt jalale tammuda ja mõelda, kuidas ma nüüd koju saan. Mitte et ma suhkrust oleks või midagi, aga ei olnud õiget tuju. Põnevust lisas asjaolu, et välisukse ees lokusus paras bassein, sest need trapid või asjad olid juba täis. (infominutid - kontrollisin praegu ÕSist, kas trapp on ikka trapp. Ja sain teada, et trapiks nimetatakse ka lennukitreppi. Huvitav, miks?)

Kügelesin seal ukse vahel ja pidasin plaani, kui lavale astus Abivalmis Õpilane. Klõpsutas rahulolevalt oma vihmavarju kinni ja lahti ning heitis minu suunas tähendusrikkaid pilke. Edasi läks kõik nagu korralikus romantilises filmis - noormees tõstab vihmavarju kaitsvalt neiu kohale, haarab tal käest ja nad lahkuvad koos (kunagi saabuva) päikeseloojangu suunas. Parandus - käest ei haaranud, aga vihmavarju tõstis kõrgele minu kohale küll (tegemist on Lühikesepoolsema Abivalmis Õpilasega).

Esimene takistus tuli meie teele kohe, sest see bassein...millesse ma ei olnud nõus astuma. Hüppame siis. Teate, kui raske on kellegagi koos vihmavarju all hüpata, kui te selle teisel varjualusel parajasti käest või ümbert kinni ei hoia. Hüpe lõppes asjaliku kommentaariga: "Õpetaja, te hüppasite mul jalad märjaks."

Järgnes paarisajameetrine jalutuskäik paduvihmas, mille käigus Abivalmis Õpilane välja pressida lubaduse paremaks hindeks.

Kui me lõpuks jõudsime auto juurde (mis oli pargitud nii kaugele, kui üldse võimalik), meenus mulle, et olin unustanud väga tähtsad asjad tööle. Nii et jalutasime tagasi. Abivalmis õpilane tegi rõõmustava järelduse, et olen tal peos - kui ta nüüd paremat hinnet ei saa, siis võib ta minna minu peale kaebama, et ma üldse olin lubanud panna talle parema hinde, nii et mul polevat valikut.

Hüpe kooli sisse õnnestus oluliselt paremini, sest ainult minu jalad said märjaks. Aga tagasi välja hüpates olin eelnevast edust nii tiivustatud, et hüppasin rahumeeli vihmavarju alt välja. Otse vihma kätte. Abivalmis Õpilane naeris nii, et pidin mõnda aega vihmas seisma.

Kokkuvõttes olime mõlemad läbimärjad, nagu meil kummalgi poleks vihmavarju olnud.

Aga samas on tore, et maailmas on inimesed, kes on valmis ka õpetajaga oma vihmavarju jagama, kuigi too teise inimese märjaks hüppab.