Kuidas ma noortehostelis ööbisin

Eile oli see pidulik päev, mil me veetsime hr Abikaasaga kvaliteetaega. Nagu mainitud, toimus see Pärnus, kuhu lubati aasta tormi, mis tegelikult haakus meie pulmapäeva ilmaoludega ning oleks olnud kenaks sümboolseks nüansiks. Suur oli aga hr H pettumus, kui Pärnusse jõudes puhus õrn tuuleke ning merel polnud üldse võimsaid laineid. Mina nii pettunud polnud, sest mäslev meri ei tekita minus ülitugevaid tundeid ning tuulega on minu meelest ebameeldiv jalutada.

Kuna me olime arvestanud, et hotellist väga välja ei saa (ikka selle tormi pärast) oli meil terve pärastlõuna vaba. Kasutasime seda aega väga romantiliselt poodides, kus skoorisime terve hulga jõulukinke ja hr H kergelt suri, sest igav oli. Välja arvatud matkapood ja Sportlandi outlet, kus ta suure rõõmuga mulle trenniasju välja valis.

Pärast seda veetsime mõned tunnid kvaliteetaega oma toas, mis oli naljakas. Aeg ei olnud naljakas, tuba oli :D Valisin parema idee puudumisel Villa Wesseti, millel oli bookingus hea tagasiside ja mõnus pakkumine. Kui me tuppa jõudsime, tuli mulle meelde, et tavaliselt oleme sellisteks minipuhkusteks valinud superior või de lux toad, seekordne pakkumine kehtis aga ainult standartile, nii et kuigi ei oleks tohtinud nägusid teha, ajas tuba mind ausalt öeldes naerma. See ei olnud väga ilus. Esiteks oli see reaalselt riidekapi mõõtu. Teiseks oli seal mitte väga ilus põrand. Ja kolmandaks olid seintel täiesti random raamitud pildid. Parim nali oli see, kui avastasime, et voodi kõrval rippuva (kauni mere- ja mäevaatega) foto esiplaanil oli mingi hajuv inimkuju. Nojah. Aga kui voodis pikali olla, siis polnud väga viga. Toa valik oli mu enda viga, tunnistan täielikult. Vannituba oli see-eest suur ja ilus.

Tuba kui selline ei oleks mind tegelikult väga morjendanud, sest hind oli hea ja kaaslane oli ka hea. Aga. Kunagi päris öösel, kui me juba otsast magama hakkasime jääma, saabusid meie naabrid. Mina juba vaikselt unelesin, kui järsku virgeks sain häälte peale, mida ma ei osanud kohe selgitada. Hr H oskas: "Naabrid üritavad oma purjus sõpra toauksest sisse lükata." Tundus, et sõber oli suur ja uks väike, sest see valjuhäälne jauramine kestis pikalt. Hiljem selgus, et selles seltskonnas polnud mitte üks purjus sõber, vaid mitu-mitu. Ja neid kõiki lükati tubadesse. Vahepeal mõtlesin tõsimeeli uksele õiendama minna, aga hr H arvas, et mu alastiolek võib tõsiseltvõetavust vähendada. Toas polnud ka telefoni, et administraatorile kaevata. Tõesti oli tunne, nagu ma oleks mingite õpilastega koos hotellis, kes on kodust kaugel ja joomisoskust ka pole, nii et sai vähe liiale mindud.

Hommikusöök see-eest oli hea, tipust jäi puudu pannkookide valik, aga ahjuomlett peekoniga, värske kraam ja koogid olid olemas. Samuti kohviautomaat. Mina olin mõõdukalt rahul, hr H, kes pannkooke nagunii ei söö, oli väga rahul.

Õhtul käisime veel kinos vaatamas filmi "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", mis oli väga tore. Kahjuks mu lemmiknalja (praakpiiblite oma) filmis ei olnud, aga naerda sai küll. Ka hr H, kes on filmide suhtes üsna kriitiline, leidis, et väga tore.

Pärnus suutsime muidugi korduvalt ära eksida, nii jala kui ka autoga.

Kokkuvõttes mulle muidugi meeldis, kena vaheldus argipäeva :)