Üks, kes kõik on...

Täna oli "esimese korra" päev.
Esiteks juhtus minuga täna esimest korda elus nii, et keegi karjub minu peale. Mul on õnnestunud kuidagi nõndamoodi oma elust läbi liuelda, et ka kõik kriitilisemad hetked on kulgenud viisakalt. Üldiselt suhestun inimeste nii vähe, et konflikte ei tekigi. Aga täna siis kohe hommikul... Ma jäin esiti lolli näoga vahtima ja siis tegin taktikalise vea ja teatasin, et mulle ei meeldi, kui minu peale karjutakse. Tjahh, kui inimesel on vaja ennast välja elada, siis on targem talle mitte vahele segada :D Kusjuures ma olen täiesti nõus sellega, et ma ei käitunud seaduse ees õigesti. Aga enda pihta karjumist ma siiski ei luba.

Teine asi on see, et üks noormees kaisutas mind keset tundi. Ma muidu suudan igatsorti juhtumistest, mis tunnis ette tulevad, (vähemalt enda arvates) üsna elegantselt välja tulla, sest ilmselgelt on minu baasturvalisus esimese kolme eluaasta vältel äärmiselt tugeva põhja saanud, nii et erinevad juhtumised ei tekita minus kaitsereaktsiooni, vaid pigem teevad nalja. Aga sellest kaisutusest väljatulek oli katsumus. Ma ei uskunud hetkekski, et ta seda julgeb, aga nagu ma varemgi tõdenud olen: tänapäeva noormeeste enesekindlus on muljet avaldav.

Aga päeva parim osa oli see, kui lasteaias ütles mu tolajulleri õpetaja: "Peaks uuesti nõustaja juurde minema ja rääkima talle, et meil on kõik väga hästi."