Üks, kes kõik on...

See postitus on pühendatud Vanaema Weatherwaxile

Nagu ma juba varem olen vihjanud, oli minu lugemuses üks väga suur puudujääk, mis seisnes selles, et ma polnud kunagi suutnud naudinguga lugeda ühtki Pratcetti raamatut. Mis tekitas minus ausalt öeldes leebet hämmingut, sest nii palju kui ma tema kohta lugenud ja kuulnud olin, tundus olevat tegemist autoriga, kelle raamatud peaksid mulle ideaalselt sobima. Aga no ei sobinud. Kahjuks ma enam ei mäleta, mis raamatuid ma üldse lugeda üritasin.

Nüüd talvel, pärast teatriskäiku, läksime Ruudiga raamatukokku. Ja seal nad siis seisid, mitu meetrit Pratchettit, aga isegi siis ei olnud ma veel valmis. Enne tegin kodus korraliku eeltöö, lugesin selle kohta, millest mingi raamat räägib, kes on tegelasteks, ja SIIS läksin uuesti raamatukokku koos oma nimekirjaga ja hakkasin laenutama.

Nüüd on seis selline, et olen läbi lugenud enam-vähem kõik need teosed, kus on peategelaseks nõiad. Sest ma kohe tunnen, et need on nii ägedad. Preili Sirkka on rääkinud küll, et ka võlurid on ägedad, aga näiteks "Härrasrahvas", kus võlurid nõidade kõrval olemas olid, jäid nad minu jaoks võrreldes Vanaema ja Nannyga väga ebahuvitavaks. Nii et järgmine sats tuleb arvatavasti mul see osa Kettamaailmast, kus on Tiffani Aching, sest temaga koos on ka nõiad. Ja siis ehk "Mort", sest Surm on ka üks äraütlemata stiilne tegelane.

Nõidade raamatuid lugesin ma täiesti suvalises järjekorras: alustasin "Maskeraadiga", kus Nanny ja Vanaema juba uut kolmandat nõida otsivad, ja lõpetasin raamatuga "Õed nõiduses", kus Magrat alles leiab Ferenci. Aga mitte et see "vale" järjekord oleks mind kuidagi häirinud. Lood iseenesest pole vähemalt minu meelest kuigi olulised nende raamatute juures. Ses mõttes, et ... nagu muinasjutud ju: kurja(de)le tegelas(te)le tuleb ära teha. Ma naudin nende raamatute juures eelkõige erakordselt toredaid detaile. Näiteks seda, et Vanaema Weatherwaxil on luud, mida peab käivitamiseks jooksutama. Kujutluspilt sellest, kuidas Vanaema peab kogu oma väärikuse juures hästi kiiresti edasi-tagasi jooksma, ja siis karmauhti luua selga kargama, et lendu minna, ajab mind igakord südamest naerma.

Kõige lahedam lugu oli minu meelest vampiiridega ("Carpe Jugulum"). Mulle nii meeldis vampiiride suur töö enese kallal, et mitte karta küüslauku, valgust ja pühasid sümboleid. Jällegi kujutluspilt sellest, kuidas väärikas vampiiriisand hüppab ootamatult nurga tagant välja, et ehmatada oma väikseid lapsi küüslauguga - no on ju tore mõte :D Haldjate lugu ("Härrasrahvas") oli ka päris kepsakas, eelkõige just mõte sellest, et haldjate võim põhineb nende suutlikkusel panna kõik ülejäänud tundma end alaväärsena. Seisnebki võim ju paljuski just selles oskuses. Lugude toimimise raamatust ("Nõiad võõrsil") lootsin ma ausalt öeldes natuke rohkem. Mõte on miskit, mis mulle viimased tükk aega on huvi pakkunud - kuidas lood, mida teatakse, räägitakse, usutakse, muudavad reaalsust meie ümber. Aga selles raamatus jäi minu jaoks midagi puudu. Kuigi mitte väga palju, sest märkisin selle ära, et mõtiskleda, kas mitte lasta müüdi-kursuses hoopis Pratcettit lugeda, kuna kõik muu näib I ja II aasta lastele ikka nii raske olevat. Mõtleb veel sellele. Kõigi teiste taustal tuleb tunnistada, et "Maskeraad" oligi kõige igavam. Kuigi kirjeldus sellest, kuidas Vanaema ja Nanny postitõllaga sõitma lähevad, ON naljakas.

Kolmest nõiast jätab Magrat kõige küsitavama mulje. Ja mitte sellepärast, et ta ongi kirjutatud kolmandaks, kõige nooremaks nõiaks, vaid just sellepärast, et ma ei saa üldse aru, mis või kes ta siis on. Ühes osas on ta naiivne lillelaps, kes üritab kõigest väest "olla" nõid ja püüab ka vanemaid nõidu asju "õigesti" tegema panna. Teises osa ei julge ta Vanaema juuresolekul üldse oma arvamust omada. Ja siis kolmandal korral on ta järksu jälle nii iseseisev, et täiesti ootamatu. Ma saan aru, et inimene (nõid) areneb ja puha ning igaühes on erinevat käitumismustrit, aga Magratis on need asjad kuidagi väga segased.

Sellega võrreldes on Nanny Ogg väga selge kuju: naine, kelle isegi inkvisiitorid oleksid oma ridadest liigse õeluse eest välja visanud. Ja need tema aluspüksid ja laululembus. Aga vajalikul hetkel kaine mõistuse ja praktilise plaaniga, mis sest et see praktiline plaan võibki tähendada seda, et tuleb võtta mõned joogid. Abiks seegi.

Ja lõpuks siis Vanaema ise, kelle kuju kõrgub KÕIGE kohal, mis maailmas on. (Siinkohal meenub mule kohe "Ja ema Gulja helge kuju...") Kunagi kirjutas Nodzu kommentaari minu hirmu pihta, et ma muutun tänaval inimesi korrale kutsuvaks sirge seljaga istuvaks naiseks, et just see võiks olla tema väljund ideaalse naisena. Ja mina arvasin, et Nodzu on hull. See oli enne, kui ma olin tutvunud Vanaema Watherwaxi helge kujuga. Ta vastab täiesti minu kirjeldusele. Ja on paganama lahe. Nii et enam ma ei muretse oma tuleviku pärast, sest ees terendan kas mina ise või Vanaema.

Eks ma ikka jätkan nende raamatutega, kuigi vahepeale tuleb nüüd võtta mõned kohustusliku kirjanduse raamatud.