Suur maalritöö

Meie motivatsiooniprogramm "Teeme nädalavahetusel midagi väga ägedat" viis mind ja Ruudit laupäeval teatrisse. "Suurt maalritööd" vaatama. Motivatsiooniprogrammi mõte on selles, et Ruudil oleks nädala sees mingigi rõõm teha neid asju, mida ta teha ei taha. Näiteks lasteaias normaalselt käituda. Kahjuks tuleb tunnistada, et seekordne meelelahutus läks ikka väga sügavalt aia taha ja kui mu laps varem suhtus teatrisse küll ehk teatava kohmetusega, kuid siiski positiivselt, siis nüüd näib teda olevat üsna raske veenda, et teatriskäik võib olla midagi, mida tõepoolest on äge teha.

Ma ei ole päris kindel, kes oleks selle etenduse sihtrühm. Emotsioonid võtab väga hästi kokku Ruudi lasteaiakaaslase kommentaar: "Tore oli, aga väga igav." Ma olen mõnevõrra hämmingus, kellel tuli idee teha etendus, millest tubli 80% moodustab pime saal ja ekraanile joonistatav pilt. Väga suurepärased pildid, seda küll. Aga siiski oleks võinud olla etenduse tutvustuses selgituseks mitte see, et etendus on mõeldud lasteaia- ja algkooliealisetele lastele, vaid et etendus on mõeldud lastele, kellele meeldib Mozart (jumal teab miks, aga mulle pole Mozart mitte kunagi meeldinud) ja kes armastavad lihtsalt istuda. Kahjuks saalis selliseid lapsi polnud ja ma isegi pidin Ruudit kohati jõuga kinni hoidma ja näpistama, et ta ometi vaiksemalt sosistaks. Mitte sosistamist polnud mõtet enam nõuda, sest kõik sosistasid. Mõni unustas vahepeal ära ka ja küsis kõva häälega, kui kaua see asi veel kestab. Ma nagu mäletaks, et varemalt on lasteetendused olnud lihtsamad, see oli pigem juba nagu "Püha Tõnu kiusamine", mida ma mitte kuidagi nautida ei suuda, kuigi hr H väidab, et kui vaadata selle filmi juures kogu sellest kunstist mööda, siis olevat tegemist väga hea vaatamisega. Ma ei suuda veel. Ja samamoodi ei suutnud ma vaadata seda etendust.

Pärast sõitsime Sänna, kus Teodor pidas oma seitsmendat sünnipäeva, mis ka Ruudi päeva päästis.