Üks, kes kõik on...

Intensiivne salenduskuur selleks korraks läbitud. Kestis õnneks nii umbes 16 tundi, lisaks siis taastumine. Ruudi tegi sama läbi, aga veelgi ökonoomsemalt - nii umbes 10 tunniga oli tal kõik korras ja erinevalt minust suutis järgmisel päeval ringi müürata nagu loom, samas kui mina olen terve tänase päeva poolvegeteerides mööda saatnud. Nüüd enam vähemalt ei löö voodist televiisori ette kõndimine pulssi kahesaja peale, nii et näib, et tervenen.

Enne seda, kui sügavuti oksendamisele allusime, jõudsin mina teatris ära käia. Nüüd siis juba mõnda aega oodatud "Sajandit" vaatamas. Ja tuleb tunnistada, et ka mulle meeldis, nii nagu vist üldjoontes kõigile. Kuigi jah, istumist oli täpselt nii pikalt, et minu sabakont, mis pärast rasedust pole kunagi enam päris endine olnud, andis üsna pretensioonikalt teada, et ta asetseb minu küljes.

Tegelikult on huvitav küsimus, miks see etendus võiks üldse meeldida. Ükskõik kuidas vaadata, selles tükis ei juhtu ju tegelikult midagi. Aastad mööduvad, inimesed aetakse oma kodudest välja (saksad Eesti vabariigi poolt, "kulakud" Nõukogude võimu poolt), teisalt üritavad inimesed oma elu jälle üles ehitada või lihtlabaselt ellu jääda (saksad Poolas, end üles töötanud väljaõppinud kärner), aga kõik see on edasi antud sõnalavastuse kõrgemal tasemel. Tegevus kui selline jääb tagaplaanile, see mis juhtub (või on juhtunud), jõuab saali eelkõige näitlejate (sise)monoloogidena, vaid vähesel määral kehaliselt. Aga kokkuvõttes on see võluv, kogu see vaikne kulgemine klaasakendega veranda(de)l... Ja korduv motiiv, kus noored tahavad sellest vaikelust pääseda, et hiljem just seda rahu ja kindlust taga igatseda.

Ma ei tea, mis plaanid olid Õnnepalul kogu selle tekstiga, lavastuses hakkab minu jaoks mängima baltisakslaste ja eestlaste paralleelsus. Esiteks pealispidne ajalooline rööpsus, tegelikult pidid mõlemad kahekümne aasta jooksul läbi elama samu ... nojah, õudusi. Kuidas teisiti nimetada seda, et sa ei "saa surra seal, kus sa oled sündinud. Ega ka seal, kus oled sünnitanud." Teisalt aga ka sarnanus usus ja tegutsemises - keeldumine loobuda oma kodust, kui tegelikult on selge, et olukorda ei saa enam päästa, vankumatu usk sellesse, et kõige kallimad inimesed ei ole surmale määratud.

Kui etteheiteid teha, siis kuskil teise vaatuse poole pealt hakkab pisut häirima hakitus. Esimene vaatus on üks tervik, teises hakkavad aastad kiiremini liikuma, seega vahelduvad pildid, kuigi tegelased jäävad ikka samaks. Kuni siis lõpuks jõutakse Õnnepaluni, millest ma tegelikult ei saanud aru. Et miks see pidi olema, mingi raamjutustuse mõttes vist. Aga minu jaoks ei mõjunud veenvalt. Võib-olla sellepärast, et hüpe eelviimasest ajastust sellesse viimasesse oli eriti suur, mis pettis natuke minu (õigustatud) ootusi.

Ja segadusse ajas mind nimeteema, sest paruniperes oli Adele, keda mängis Triinu Meriste, ja Lisi, keda mängis Adeele Sepp, ja mul läks kogu aeg sassi, kellega räägitakse, kui kõnetati Adelet :)

"Kultuuriüritustest" veel rääkides: käisime Ruudiga vaatamas filmi "Kruudid"