Üks, kes kõik on...

Ma olen kasvanud pere, kus lugemine igas asendis ja igal ajahetkel on täiesti normaalne nähtus. Ses mõttes et tõesti - söögilauas, vetsus, varasel hommikutunnil enne tööle/kooli minekut. Reisil on loomulikult alati raamat kaasas, minul üldjuhul ka lihtsalt linna või külla minnes - jumal teab, millal tekib võimalus lugeda. Ma saan aru küll, et söömise ajal pole viisakas lugeda, aga - eriti üksi süües - on mõnu seda suurem, mida mõnusam raamat kõrval on.

Selle kõige juures on üsna kummaline, et meie peres pole järjehoidjate traditsiooni. Üle kahekümne aasta oma elus olen järje märkimiseks kasutanud kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid - suvalistest paberilehtedest sallini. Viimastel aegadel (seoses töökohaga) ka märkmepabereid, et kirjutada üles häid lauseid, põnevaid fakte (et neid hiljem lugemiskontrollides ära kasutada, õel nagu ma olen) ja muud sellist, mida ma ka tõepoolest pole kunagi teinud. Ma pole nimelt ka kunagi vabatahtlikult lugemispäevikut pidanud, ja kui koolis seda tegema pidi, siis oli see "tegemine tegemise pärast". Kirjutamise tõsisem tuum jäi mulle hoomamatuks.

"Bullerby lastes" koguvad tüdrukud järjehoidjaid. Ma tõesti ei viitsi praegu minna raamaturiiuli juurde, et kontrollida, kui palju oli neid Liisal, küll mäletan, et tal oli 20 sellist järjehoidjat, mida ta kunagi ei vahetanud, sest need olid liiga ilusad. Küll mina juurdlesin lapsepõlves, mis mõttes kogub inimene järjehoidjaid, nii mõttetud vidinad tundusid. Nagu need kuulsad udukad, mida meie kogusime, oleks mõttekad olnud, eksole.

Ja nüüd, oma elu kolmanda kümnendi lõpul (kõlab mõnevõrra hirmsasti see väljend) olen tõeliselt armunud järjehoidjatesse. Mul on neid igasuguseid erinevaid, sest pahatihti loen väga mitut raamatut korraga ja siis on ikka vaja jälle uut. Vahel on mõni kadunud ka, siis on jälle kena haarata mõni varudest ja susata õigesse kohta. Aga lemmikjärjehoidjaid on mul neli.

1. Minu esimene päris järjehoidja pärineb Inglismaalt. Selle ostis mulle ema mälestuseks meie ühisest reisist (kusjuures ma olen jätkuvalt hämmingus, et ma sain sellest reisist osas, see oli nii lahe. Välja arvatud siis need kultuuriinimesed, sellest reisist alates kadus mu usk, et kultuuritegelastel on ilmtingimata ka kultuursus alati kaasas. Ja üldse arvamus, et kultuursus on midagi paremat kui mittekultuursus. Või vähemalt selline elitaarne kultuursus, mis kõike ülejäänut pisendab). See sai ostetud kuningas Arthuri elukohast :D ja pikka aega oli mu ainus päris järjehoidja.

2. Oma teise lemmikjärjehoidja ostsin ise Eestist, Apollo raamatupoest. Ma oleks seda muidu isegi märganud, aga juhuslikult oli Apollo oma tootevalikusse võtnud just Modigliani tööga 3D järjehoidjad. Ma isegi kahtlustan, et nad tegid seda juhuslikult, sest pärast seda kui ma ükskord poest endale veel kaks samasugust ostsin (mul ikka juhtub seda, et asjad kaovad lõplikult), pole neid enam näha olnud. Modigliani on üks mu suuri lemmikuid, minu meelest on tema naised meeletult ilusad. Pilt on muidugi superhea, ma ei suutnud ka paremat leida, mulle kuluks üks "Kuidas googlest infot kätte saada" koolitus ära. Minu oma on vasakult kolmas.

3. Minu kolmas praegune lemmik tuli minu juurde jõulupakis. Täiesti võõra inimese poolt (osalesin pimejõulupakisaatmise üritusel) ja olen siiani hämmingus, kuidas keegi oskas mulle nii ilusa kingituse valida. Seda järjehoidjat kasutan eelkõige klassika äramärkimiseks, on ta ju ise ka nii elegantne. Minu oma on vasakult esimene. 

4. Neljas ja viimane järjehoidja sattus minu kätte väga hiljuti. Käisime Ruudiga Apollos, et osta talle ammu ihaldatud "Kättemaksukontori" fänniraamat (nii et jah, selle sarja kõik fännid pole mitte 12-aastased tüdrukud. Ja Ruudile meeldib muuseas kõige rohkem Friida, sest "tema on nagu boss") ja siis vaatasime natuke niisama ka ringi. Raamatute osas on minu meelest meie Apollo ikka häbiväärselt tagasihoidlik. Ja mind kurvastab natuke see, et ma ei tunne selles uues vanglakeskuses üldse mõnusat raamatupoe vaibi, mis Rahva Raamatus mind alati tabab, nii et ma rõõmuga sinna oma raha jätan. Küll aga olin täiesti jahmunud, kui ühelt nurgataguselt riiulilt järjehoidjad leidsin. Ja veel sellised. OK, ülejäänud ei olnud eriti ilusad, aga see üks mitte ei kõnetanud mind, vaid lausa röögatas: "Ma pean sinu omaks saama." Ega ma siis ei hakanud pirtsutama ka, ostsin ära. 

Ja nii ongi mul uus hobi - koguda järjehoidjaid :D Sellega seoses meenub mulle hr H avaldus, et ta kavatseb edaspidi muusikariistu koguma hakata, sest raamatud (mida ta enne kogus) võtavad liiga palju ruumi. Eks ta ole, Balzaci kogutud teosed on tõesti köömes ühe kontrabassi kõrval.