Üks, kes kõik on...

Prrrr, mul on nohu ja kähe kõri. Mis paneb mind homseks keerulisse olukorda: ühelt poolt tahaks lasta kõigil lastel homme kirjutada pikki arutlusi, et säästa häält, samas ei kujuta ma ette, mida teha kõikide nende töödega, kui mu pea on tatist paks. Raske valik saab olema.

Sel nädalal tulid lõpuks ka eelmise aasta riigieksami hindamise analüüsid. Mitte et need midagi väga olulist näitaksid, sest ma usun ikkagi, et väga palju sõltus sellest, mis pakk hindamiseks sattus. Ausõna, mul oli mitu pakki selliseid töid, mis päriselt ka olid nõrgad. Paratamatult on ju koole, kust helgemad pead on gümnaasiumi lõpuks laia maailma õnne otsima läinud. Mingit muud seletust ei saa ju olla faktil, et minu tulemus näitas igas aspektis keskmisest rangemat hindamist. Midagi hullus selles igatahes ei nähtud, nii et sel aastal uuesti.

Positiivse poole pealt väärib äramärkimist ka fakt, et meie kodupoes on nüüd meesmüüja, väga tore noormees, kes on nii populaarne, et tema kassas on alati kõige pikem järjekord. Samas kurvastasin just täna, kui sain aru, et minu lemmikmüüja on arvatavasti töölt lahkunud. Ma loodan, et ta teeb nüüd tööd, mis talle tõeliselt meeldib, kuigi ta oli äärmiselt andekas müüja. Mõni lihtsalt oskab seda. Kusjuures meie poes on suurem osa selliseid müüjaid. Ja kes pole päris andekas, on lihtsalt tubli.

Ja ma olen nii väsinud sellest üksiolemisest. Jah, isegi mina suudan sellest tüdineda. Tahan, et keegi teine viiks hommikul lapse lasteaeda ja tooks õhtul koju, teeks süüa ja kütaks. Jumal, teeks keegi teine vähemalt üht neist asjadest nädala sees ise, ma oleks juba rahul. Mitte et ükski neist tegevustest eraldi võttes raske oleks, aga kõik koos iga päev koos teadmisega, et seda lihtsalt pean just mina tegema, on muserdav. Kuidas suudavad inimesed elada aastaid nii, et üks abikaasadest on kodus näiteks kord kuus. See muudab kogu abielu kuidagi nii mõttetuks. Õnneks on homme reede.