Õpetajatöö maine

Kuna päris jupp aega tagasi tegin postituse riigikoolide rahastamisest, mille kommnetaariumis kerkis esile terve hulk põnevaid teemasid, mille kohta mõtlesin, et voh! see nõuab küll eraldi postitust. Ja praegu puhkuse ajal tundub just paras hetk olevat mõned mõtted üles tähendada.

Hetkel on mul endal kõige rohkem mõtlemist olnud õpetajaameti mainega, sest kui ühe ameti maine on hea, siis on sinna ka tungi ja see annaks võimaluse koolidel valida oma pedagoogideks neid, kes tõesti tahavad olla õpetajad ja kes on selles ka osavad.

Tegelikult on mul üsna keeruline üldse kuskilt pihta hakata, sest minu meelest on õpetaja olla väga cool. Nagu mu direktor ütleb: "See on kunstnikuamet stabiilse palgaga." Õpetaja töös on õudselt palju vabadust ja loomingulisust, aga iga kuu saad selle eest kindlasti tasu :D Okei, meil on riiklikud õppekavad, mis seavad mingisugused piirid ette, mida õpetama peaks. Samas see, kuidas ja millise rõhuasetusega seda teha, on kõik õpetaja enda valik.

Üks oluline faktor, miks inimesed ei taha kooli tööle tulla, on see, et tegemist on vaimselt väga raske tööga (miks peaks aga raske olema ebamainekas...), sest panna 26 (põhikoolis) või 36 (gümnaasiumis) inimest tegema seda, mida sa tahad (ja mida nemad ei taha :D) on tõepoolest väga raske. Ja raske on ta paljuski just selle tõttu, et kodudes kipub leivama arusaam, et õpetaja on teenindaja, kes tagab selle, et koolist tulevad välja haritud inimesed. Ja hull osa on see, et see suhtumine pole mitte ainult emal-isal, vaid lapsel endal. Kõige hullem on see, kui õpetaja ise võtab selle suhtumise omaks.

Ma ei saagi täpselt aru, kust selline arusaam tuli. Räägitakse sellest, et õpilastel on ainult vabadused, kohustused puuduvad. Kusjuures ma olen absoluutselt seda meelt, et vabadused peavadki olemas olema. Kool ei pea olema sõjaväelise korraga massitootmisüksus. Just vabadus (nii õpilase kui ka õpetaja poolelt) muudab protsessi oluliselt nauditavamaks.

Üks põhjus, miks suhtuda õpetajatesse kehvasti, on klassikaliselt olnud nende palk, selle väiksus siis. Teate ju kindlasti seda, et õpetaja saab olla õpetaja tänu sellele, et tal on rikas mees. Ehk siis õpetaja on naine, kes teenib endale taskuraha. Praegu on õpetaja palga alammäär 900 eurot kuus. Sellele võib juurde tulla lisatasu klassijuhatamise, ainesektsiooni juhatamise või ka selle eest, et sa oled mingisuguse taseme endale saanud (need on need varasemad vanemõpetaja ja õpetaja-metoodik, mida enam formaalselt pole, aga sisuliselt eksisteerivad edasi.) Lisaks on koolides mingi süsteem, et saab ka lisatundide eest tasu, aga seda teemat ma ei valda, sest ma üritan teha nii vähe tööd kui võimalik :D Mis ma öelda tahan, on see, et igatahes saab õpetaja vähemalt 900 eurot miinus maksud palka, väga paljudes koolides ka rohkem, pigem 1000 miinus maksud (Eesti keskmine oli 2015 I kvartalis 1063). Ma kahtlustan, et meie koolis pole vist kedagi, kes alammäära saaks. Pead ei anna muidugi.

Kui ma vaatan neid paljusid inimesi, kes minuga ühes riigis elavad ja teevad igasuguseid erinevaid töid, ka mehed - siis ei ole võimalik, et suurem osa neist teenib rohkem. Okei, võibolla pole need teised tööd ka väga prestiižsed, aga näib siiski, et õpetajatöö madala maine sidumine pelgalt väikese palgaga pole õige.

Milles siis probleem on...?

Mind ennast häirib kõige rohkem õpetajate enesekuvand. Meil on nimelt mingi hulk õpetajaid, kes siin-seal võtavad ikka sõna selles osas, et riiklikud programmid on nii mahukad, õpikud on nii kehvad (eriti tore on see, kui pahandatakse, et ministeerium pole taganud uusi õpikuid, mis vastaksid õppekavale. Ministeerium nimelt juba mõnda aega ei tegele sellega, et vähendada ametnike kontrolli kooli ja õpetajate üle ja suurendada õpetaja vabadust ainesisu üle otsustamise juures) ja palk on selle kõige juures madal. Ehk siis (minu silmis) loovad kuvandi õpetajast, kes järgib täht-tähelt ettekirjutisi ja kellel pole oma töös vabadust. Põhimõtteliselt siis liinitöö. Ja see ei ole ju prestiižne. See ei ole raske. See ei vaja haridust. Ja kõigele lisaks saavad õpetajad aastas nii palju puhata, nii et nad ei tohikski rohkem palka saada.

Et siis minu meelest saab probleem alguse sellest, et õpetajad ei oska ennast ise väärtustada. Me ise näeme ennast tegemas ebaprestiižset liinitööd, mille kvaliteeti pidevalt kontrollitakse tasemetööde ja riigieksamitega.

Mul on muidugi äärmiselt vedanud, et mul on direktor, kes annab meile tõesti vabad käed, sest me oleme professionaalid ja väärt usaldust. Samal ajal on väga hästi toimiv toetussüsteem, sest keerulisemaid õpilasi (ja ka terveid klasse) on isegi gümnaasiumis, põhikoolis seda enam. Ehk siis ma tunnen, et ma olen ilus, tark ja osav ning on täiesti okei, kui ma vahel satun hätta, ei saa kõikide probleemidega kohe hakkama, vaid küsin abi.

Proovides nüüd natuke kokku võtta oma mõlgutusi - õpetajad peavad ise ennast rohkem usaldama, nägema ennast ägeda tüübina, kes teeb ägedat tööd. Selle juures aitab kõvasti kaasa, kui on direktor, kes suudab luua sellise koolikeskkonna, kus õpetaja tunneb end väärtustatu ja toetatuna. Ja no eks palk mängib ka teatud rolli, sest ikka tahaks oma töö eest endale midagi peale elukoha ja söögi ka lubada.