Ema-poja päev

Eile oli meil korralik ema-poja päev. Kusjuures vahepeal, kui oli eriti lõbus, siis mõtlesin, kui kahju on Evast, kes ei saanudki oma Keviniga kunagi nii toredasti aega veeta. Ilmselgelt on mul mingi teema selle raamatuga.

Aga jah, me tegime oma klassikat ehk Ahhaa keskus, kino ja McDonalds. Selle viimase osas hakkab meie ind küll raugema, sest söögielamus ei lähe aastatega paremaks. Ruudi tellis oma tavalise kanaburgeri ja ehmus pärast esimest suutäit pisarateni, sest see oli nii terav. Huvitav, kas see on alati selline olnud? Igatahes vahetasime burksid ära.

Ahhaas oli meil nüüd siis kõigi eelduste kohaselt viimane odav käik, sest sügisest läheb Ruudi kooli ja peab hakkama pileteid ostma. Kuigi Ahhaas on nii normaalne teenindus, et kui tahaks pahalane olla, siis võiks kuni vuntside kasvamiseni öelda, et Ruudi ei käi veel koolis ja tasuta sisse jalutada. Aga just sellepärast, et nad seal nii normaalsed on, ei taha neile niiviiisi teha. Sest headele inimestele lihtsalt niiviisi ei tehta.

Ma ei tea, kas see oli õnnetus või keskuse teadlik valik, aga senised hitttooted (elektriauto ja tuljetõrjeauto) ei töötanud, s.t tegid häält, aga ise nuppusid vajutades midagi väga teha ei saanud (nuppe sai vajutada, aga sellele ei järgnenud muutust), seega ei läinudki mul vaja kaasavõetud raamatut, mida ma muidu olen kasutanud ajaviitmisena, sest Ruudi on tavaliselt neis autodes paar tundi veetnud.

Põhiline, miks me Ahhaasse jälle läksime, oli spioonide näitus. Ja see oli ülišeff, ma arvan, et kõige lahedam näitus läbi aegade nende hulgast, mida meie näinud oleme, ja me oleme päris mitut näinud. Missioon oli äge, kuigi me ei leidnudki üles roosat märkmikku, aga see ei takistanud meil õnneks oma ülesannet edukalt täitmast. Ja kõik muu, mida teha sai - seda oli nii palju, et me ei jõudnudki lõpuks kõike enam täie pingega katsetada. Lennujaama turvakontroll, spiooni profiili ära õppimine ja üle piiri lipsamine, spioonifoto tegemine, häälemoonutamine, erinevad salakirjad (ma sain esimest korda aru, kuidas põhimõtteliselt töötab enigma), kuulide tuvastamine, laserkiirte vahelt läbipugemine, sõrmejälgede võrdlemine, õietolmu uurimine mikroskoobiga, periskoobi kasutamine. Ma kahtlustan, et midagi võisin ka unustada. Hästi lahe oli.

Seekord möllasime ka vee ja pallidega päris kõvasti, nii kõvasti, et Ruudi oli lõpuks väga märg. Aga ka see oli hullusti vahva.

Päeva lõpuks läksime kinno "Käsilasi" vaatama ja hea oli, et Ruudile meeldis, sest minu meelest oli see üle keskmise igav film. Paar kelmikat nalja oli, oli üldiselt... tabasin end korduvalt mõttelt, kui kaua see veel kestab. Mingi lugu oleks nagu isegi olnud, aga... ma tükk aega mõtlesin, miks mind see film nii külmaks jättis, aga ei saanudki aru. Meenutasin klassikalist "Lõvikuningat", mida vaadates ma silmad peast nutsin (ja ma pole ainus :D) või kas või "Madagaskari pingviine", mis mulle ju ka väga meeldis. Okei, selle viimase puhul saan ma aru, mis mulle meeldis - keegi tegelastest polnud päriselt hea või päriselt paha, ka kõige suuremast kurjamist hakkas ju tegelikult kahju. Et see film oli rohkem päris. "Lõvikuningas" on arvatavasti lihtsalt lapsepõlv. Ja seepärast nii hea :)

Vaikselt saan oma tabelis hakata asju maha tõmbama :D