Kott olemas!

Pärast mitut tundi ja lugematuid proovimisi valis härra endale Kõige Parema Koolikoti lõpuks välja ja pääseb sel moel alandusest alustada kooliteed kilekotiga.

Jumal tänatud, et ma loobusin mõttest minna kotijahile kuskile suuremasse linna, sest siis oleksin ma kurnatusest lihtsalt surnuna maha langenud, juba meie väikelinna kaubandusvõrk oli piisavalt väsitav. Proovitud kotte oli mitmetes kümnetes, kuigi üsna kiiresti sai selgeks, et Ruudi süda kuulub ranitsatüüpi kottidele. Ma ise oleksin vist eelistanud seljakotimat varianti, aga noh, ega mina sellega ringi ei pea käima. Ruudi aga valis mugavuse järgi, mis on ju väga mõistlik. Ühe poe abivalmis müüja ladus kotid ka kraami täis, et tunnetada, kuidas päriselt koolis käia oleks, ja selles katses oli üks väga kindel võitja, mille me pärast kõikides teistes poodides käimist lõpuks ka ära ostsime.

Valituks sai ErichKrause rüütliteemaline sinine kott, mille kohta ma praegu kiire guugeldusega pilti ei leidnud ja meie kotiga läks Ruudi ise reisile (sisse pani vahetusriided ja revolvri), aga vahet pole ka - tavaline kott muidu :D See peab olema vanem mudel, sest kaks aastat vanemal sõbrapoisil on täpselt samasugune (Ruudi kinnitas mulle, et valik ei sõltunud ABSOLUUTSELT sellest) ja on kaks aastat hästi vastu pidanud ka.

Kusjuures katsetasime ka Jevasid (ma olin nii kurnatud, et mul polnud enam vahet, mille ja millise raha eest me ostame), aga Ruudi põlgas nad kõik ebamugavaks. Mind ennast hämmastas Jevade raskus, võrreldes meie omaga oli tühja kotti käes hoides väga selge vahe. Nii nad meist poodi jäidki.

Kott maksis mõned sendid alla 60 euro. Poes kotte vaadates mõtlesin, kust üldse odavamaid kotte ostetakse, sest riiulitel alla 45 polnudki. Ma saan aru küll, et pehmendused ja vastupidavus ja sha-la-laa, aga no jumal küll, need on ju laste koolikotid. Taara põhimõtteliselt.

Nüüd on neid dresse ja tosse veel vaja, siis saab äkki koolis ka juba käia.