Teadlik filmivaatamine

Jõudsin lõpuks selleni, et panin korralikult ja süstematiseeritult kirja, mida ma tahaksin selle aasta suvel ära teha. Moodustus lausa tabel, kuhu märkisin ka kõik kultuurisündmused, mille piletid me oleme ära ostnud, ja isegi sünnipäevad, kuhu meid kutsutud on. Sai päris tore tabel. Hr H vaatas küll ja küsis, kus on see lahter, kuhu tema saaks kirjutada "kalastamine", aga ma soovitasin tal selle jaoks oma tabeli teha. 

Minu alajaotuse alla sai kirja ka "filmiõhtud", sest ma olen äärmiselt mahajäänud nii tänapäevase kui ka varasema filmikunsti osas. Esimene filmiõhtu toimus meil juba eile. Vaatasime ära lasusa kaks teost, mis on minu treenimata oleku kohta väga hea tulemus. 

Filmiõhtust võttis peale minu osa ka prl Lumivalgeke, kelle heakskiidul läksid DVD mängijasse "Südaöö Pariisis" ja "Grand Budabest Hotel".

Hotellifilm oli äärmiselt tore. Ma oli vist naaatuke liiga väsinud, et niiviisi naerda möirata, nagu see film vääriks, aga põhimõtteliselt oli ka vaikne kõkutamine vahva. 

"Südaöö Pariisis" oli ka tore. Ma mõtlesin, et seda võiks oma II aasta õpilastele näidata, nemad tutvuvad programmi järgi nii Heminway kui ka Fitzgeraldiga. Selle filmi puhul oli raamjutustuse osa lihtsalt niivõrd jabur, et tõmbas muidu toreda idee natuke maha. Ses mõttes, et kuidas sai neil kahel inimesel üldse korrakski tulla mõte abielluda? 

Vaatasime Pariisi-filmi ja ühel hetkel palusin prl Lumivalgekesel tuua läpakas, et googeldada neid inimesi, keda me kahepeale ei teadnud. See oli täitsa hariv, natuke saime naerda Picasso kujutamise üle, sest minu jaoks on Picassi Anthony Hopkinsi nägu ("Picasso - looja ja hävitaja", film, mis mulle väga-väga meeldib), aga Pariisis oli ta hoopis teise näoga (oma autoportree nägu). 

Ma lihtsalt pärast mõtlesin, et selline komme hakata kohe asja üle kontrollima on niii minu pere asi. Ma mäletan lapsepõlvest pidevalt seda, kuidas ikka haarati teatmeteose järele, et mõnda küsimusele alla sattunud fakti kontrollida. Mingil ajal sai helistada infotelefonile. Ja no praegu on väga lihtne, internet on kogu aeg olema. Mul endal on maakaart pidevalt käepärast, sest ma olen geograafias üsna nõrk, nii et eneseharimise mõttes vaatan näiteks raamatuid lugedes ikka üle, kus miski asub. Mitte et ma ikkagi oleksin meelde suutnud jätta, kas California ja ida- või läänerannikul. 

Loodan, et Ruudil on kunagi samasugune mälestus info otsimisest ja samamoodi tahe asju välja uurida. Arvestades seda, et hr H sulandub selles osas väga orgaaniliselt meie perre, on lootus ehk õigustatud.