Vahelduseks üks raamat, mis mind kõnetas. Esimesest leheküljest alates. Niiviisi kõnetas, et kui ma sirvisin teiste mõtteid selle raamatu kohta, üllatas mind väide, et väga palju (trüki)vigu oli sees. Mina ei näinud ühtegi, mis tähendab, et loetu mõte paelus mind ikka väga.
Ma kahtlustan, et see on esimene raamat, mille järgi tehtud filmi vaatasin ma enne raamatu lugemist. Tahtsin tegelikult kohe pärast filmi vaatamist ka lugeda, aga tol hetkel oli raamat kogust välja laenutatud ja siis läks juba meelest ja... kuni siis ühel päeval oli "Me peame rääkima Kevinist" raamatukogus ette riiulile pandud.
Raske on öelda, mis mind selle loo juures kõige rohkem haaras. Kõigepealt vist see mõte, et kõik naised ei tahagi lapsi. Et see müstiline bioloogiline kell, mis väidetavalt kuklas tiksub, ei tulegi kõikide naiste kuklasse. Seda, et rasedus ja sünnitus ei pruugi olla iga naise elu parim aeg ja elu tipphetk, kahtlustasin ma juba enne :D Ses mõttes et üks peamisi põhjusi, miks mul ainult üks laps on, ongi see, et mulle ei meeldinud rase olla. Ja see polnud seepärast, et ma oleksin hullusti öökinud (mida ma 7.-12. rasedusnädalani ka tegin) või et ma oleksin kiiresti hiigelsuureks kasvanud ja oleks olnud raskusi liikumisega (nähtav kõht tekkis kaks kuud enne sünnitust ja veel lõpurasedana polnud selja tagant aru saada, et hakkan last saama). Nii et füüsiliselt oli rasedus okei, aga lihtsalt... ütleme nii, et ma ei puhkenud õide oma õnnistatud olekus. Samamoodi ütleksin ma, et sünnitus oli lahe kogemus. Valude pool on mu loomulikult meelest läinud. Nii et võin rahus öelda, et sünnitus oli lahe, aga seda õnnistavat tunnet "Õumaigaad, minu laps, mu süda lõhkeb armastusest" ma ei tundnud, mu esimesed sõnad Ruudile olid ju ka väga pragmaatilised "issand kui suur sa oled" :D Ta oligi muuseas suur :D Õnneks ei eeldanud ma sellist joovastavat tunnet, nii et ma ei tundnud ka pettumust. Aga võin häguselt ette kujutada, et kui ma oleks oodanud, siis oleks kurb olnud. Samamoodi ei läinud ma sünnitama teadmisega, et õiged naised sünnitavad naturaalselt, vaid olin vabalt nõus nii epiduraali kui ka keisriga, see, et sünnitus oli kiire ja kerge, ei muutnud mind enda silmis küll kuidagi paremaks naiseks.
Huvitav, kas see, kui Eva oleks oma rasedusse ja sünnitusse vähemate ideaalidega suhtunud, oleks midagi muutnud? Või üldse kogu lapsekasvatusse? N-ö paberi peal tegi ta ju kõik õigesti - rääkis, naeratas, hoidis süles, mängis, õpetas. Armastas? Või määras suuremalt jaolt asjade käigu see, et ta küll armastas Kevinit (või veenis ennast selles), aga talle ei meeldinud oma poeg? Kusjuures see on mõttekäik, mis kummitab mind - me võibolla ei peakski niivõrd oma lapsi armastama, kui nad võiksid meile meeldida. Ikka räägitakse, et laste ja vanemate vahel on paratamatu armastus. Isegi need lapsed, kelle keha vastu on konisid kustutatud, tahavad olla koos oma vanematega, sest nad noh... armastavad neid, eriti emasid.
Raamatu puhul jääb mõneti küsitavaks, mida tundus Kevini isa oma poja vastu. Kõikide nende ühiste väljasõitude ja koduste mängudega tegi ta ju seda, mida ideaalsetelt isadelt eeldatakse. Eva samas kahtlustas, et see oli üks põhjusi, miks Keviniga läks nii, nagu läks, sest Kevin sai aru, et kõik see ei olegi temaga seotud, vaid pigem ideaalse pildiga isa ja poja suhetest. Mida ta oli (oma julmuses?) valmis kaasa mängima. Ehk siis ka Kevini isa oli oma ideaalpildi lõksus, nagu emagi, mis lõpuks viis jõletu lahenduseni. Sest see, mis Kevinit vist kõige rohkem iseloomustab, on läbinägemine. Kõige mõttetu ja teeskluse läbinägemine. Ja see, et mingit suurt ja põnevat saladust meie eludes polegi. Ja kui seda pole, siis pole tapmine (hävitamine) mingi probleem.
Kokkuvõttes tõstatub muidugi see küsimus, kas mõned inimesed ongi loomu poolest õelad, jõhkardid, tapjad. Eelmine raamat, mida ma lapsmõrvarist lugesin ("Jacobi kaitsmine"), küsis sedasama küsimust. Kusjuures ma ei tea, kumb variantidest (kaasasündinud vs õpitud julmus) hirmsam on. Sest mõte, et mõni inimene sünnib tapjaks, muudab kogu kasvatuse ja usu sellesse, et minul lapsevanemana on mingi point ka, mõttetuks. Kehva geenikombinatsiooni tõttu võiks siis ju minust saada ka mõrvari ema, kusjuures ma ei saaks sinna mitte midagi parata. Teisalt aga oleks ka see mõte, et lapsest saab mõrvar kasvatuse tõttu, hirmus, sest esiteks oleks see lihtsalt hirmus, ja teiseks võtaks see kuidagi vastutuse ära tegude tegelikult toimepanijalt.
Iseenesest oleks kindlasti olnud põnev lugeda seda raamatut lõppu teadmata, aga ka nii oli minu jaoks üks hea lugemine.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Selle kohta, kas "loomu poolest" - lugesin kunagi NY Timesist üht päris põnevat artiklit, mis peamiselt keskendus ühele antisotsiaalse käitumisega lapsele (ehk nagu seal enamasti öeldi, "callous-unemotional"), aga kõneles ka ühest suvelaagrist, kus püütakse neid kontrolli alla hoida ja samal ajal uurida.
ReplyDeleteÜldine eeldus oli jah, et sellised omadused on pärilikud; aga hästi paljud haigused on pärilikud, mis ei tähenda, et neid ei saaks ravida.
Eriti kõneles selle kasuks see lõik:
"In the 1970s, the psychiatry researcher Lee Robins conducted a series of studies on children with behavioral problems, following them into adulthood. Those studies revealed two things. The first was that nearly every psychopathic adult was deeply antisocial as a child. The second was that almost 50 percent of children who scored high on measures of antisocial qualities did not go on to become psychopathic adults. [...]
That gap is what gives researchers hope. If a genetic predisposition to psychopathy is a risk factor, the logic goes, that risk might be mitigated by environmental influences — the same way that diet can be used to lower an inherited risk for heart disease."
Aga et tõhusa ravi - või tõhusate kasvatusmeetodite saamiseks tuleb veel pikka aega uurida.
Ja et mõnikord võivad pärilikud omadused (selles kontekstis tuleb öelda, et kahjuks) ka keskkonda mõjutada ja tekkida võib nõiaring:
"Since psychopathy is highly heritable, Lynam says, a child who is cold or callous is more likely to have a parent who is the same way. And because parents don’t necessarily bond to children who behave cruelly, those children tend to get punished more and nurtured less, creating what he calls “a self-fulfilling prophecy.”
“It reaches a point where the parents just stop trying,” Lynam said. “A lot of the training is about trying to get these kids’ parents to re-engage, because they feel like they’ve tried it all and nothing works.”"
Optimistlikuma poole pealt oli üks neist uurijaist - Frick - veendunud, et õige raviga (õigemini tundus mulle, et treeninguga) peaks olema võimalik saavutada ka see, et selline laps hakkab päriselt empaatiat tundma, mitte ainult paremini käituma:
"If treatment is begun early enough, he says, it may be possible to rewire the brain so that even C.U. children might develop greater empathy, through therapies that teach everything from identifying emotions (C.U. children tend to have difficulty recognizing fear in others) to basics of the Golden Rule. No one has yet tested such treatments in C.U. children, but Frick notes that one early study indicated that warm, affectionate parenting seems to reduce callousness in C.U. kids over time — even in children who initially resist such closeness."
Üks Psychology Today artikkel rääkis pmst sama asja - et psühhopaadid on võimelised empaatiat tundma, nad lihtsalt ei lülita seda alati sisse (ja automaatselt see neil sisse lülitatud ei ole, st kui tavalisel inimesel on empaatia väljalülitatav, aga vaikeolekus on sees, siis psühhopaadil on vastupidi); ja et sellest lähtuvalt oleks hästi kasulik neid lapsi, kes kalke ja tundetuid jooni ilmutavad, treenida võimalikult vara empaatiat tundma, nii et see muutuks pigem automaatseks. Iseasi, et kuidas (aga fakt, et kõigist antisotsiaalsetest lastest ei tule psühhopaate, kõneleb selle kasuks).
st kõneleb selle *võimalikkuse* kasuks.
DeleteKokkuvõttes on nii nagu eluline loogika ütleb - mõnest inimesest saab mõrvar, mõnest ei saa. Küsimuseks jääbki vist ainult see, kas ka ilma päriliku soodumuseta võib inimesest psühhopaat saada. Eriti kui jätta kõrvale julmad vanemad ja muidu jõhker kasvukeskkond.
ReplyDeletepäris psühhopaat, selles mõttes, et kaastundetu-empaatiatu jne - kahtlane. kurjategija küll. need ei ole ju kattuvad hulgad, intelligentne psühhopaat võib väga hästi elu otsa seaduse piires toimetada.
DeleteJa Nodsu (mulle meeldib see kirjapilt ikkagi rohkem), kuidas sa alati kõikide teemade kohta lugenud oled? Müstika lihtsalt :)
ReplyDeletevaevalt et kõige kohta, ainult selle kohta, mis mind huvitab. ja ma olen suht kompulsiivne lugeja, kui midagi ette jääb. eriti kui parajasti on "peseks-või-sokke"-sündroom.
Deletevbla on sul lihtsalt sarnane huvidering, et ma nii tihti sinu teemade peale linkimishoogu satun.
d ja t küsimus on pisiasi, ma olin vanasti ühes ringkonnas Notsuna tuntud, aga wordpressi-nimeks ei õnnestunud sellist vormi võtta, oli juba võetud, niisiis võtsin variandi, mis viitas veel paremini Puhhi-raamatule (kust mu hüüdnimi pärit oligi); aga bloggeri-konto sai t-tähega. veebis reageerin mõlemale, kuigi olen vahel näinud ka üht teist Notsut/Nodsut. aga ta ei jaksa minu mölapidamatusega võistelda.
no ja siin kommin ma bloggeriga, sest wordpressi kontoga üksvahe ei õnnestunud, ma ei tea, kas praegu õnnestuks.