Salamõrtsuka eestikeelsed raamatud siis selleks korraks läbitud. Hakkasin neid lugema tänu Neemele, kes oli ühel hommikul virna raamatuid mu lauale ladunud :)
Mis ma oskan kosta. Hindan sarja keskpäraseks. Lugu on ju täitsa paeluv, seiklusi ja intriige täis. On suure hingega kangelased (nt noorkuningas Verity ja tema noorkuninganna) ja vastikud susserdajad (Regal loomulikult), lisaks ka karust armastust ja iseteadvust. Kõik oleks nagu olemas.
Minu jaoks oli selles raamatus liigpalju õukonnaintriige, olgem ausad, kogu sari selle peal seisabki. Kolm raamatut tervikuna mõjub paremini (arusaadavamalt?) kui iga osa eraldi. Teise osa lõpuks loksuvad asjad üsna palju paika, vähemalt tekkis mul lõpuks selge pilt, mis toimub. Kuigi mitmed liinid jäävad kolmandasse ossa, mida võib lugeda inglise keeles (ma küll kahtlustan, et ei viitsi sellega tegeleda, pole minu jaoks nii elu ja surma küsimus. Erinevalt näiteks küsimusest, kas Snape on Voldemorti või Dumbeldore´i poolt. SEE oli elu ja surma küsimus :D)
Eelkõige häiris mind nende raamatute juures toimetajatöö. Pidev me-me-tamine (Siis hakkasime me minema) ning puuduvad komad maks-lauselühendites ja mis kõige hullem - kõrvallause lõppudes. Sedasi kaotan ma varsti oma ainsa tõelise argumendi, miks peaksid inimesed (õpilased) lugema raamatuid. Siiani on minu väide olnud see, et lugemine on parim viis tagada endale korralik õigekirjaoskus ning stiilitaju. Selliste apsakaid täis raamatute valguses muutub mu argument väga küsitavaks.
Kokkuvõttes - lobe lugemine, kuid mitte ennast unustama panev. Tubli keskmik.
Kel huvi, saab siit rohkem lugeda, nii sisu kui ka arvamuste kohta
No comments:
Post a Comment