Maailma parim armastusromaan

Sõitsin taas töölt koju, aga sedapuhku ei mõelnud eriti millelegi, kuulasin raadiot ja nautisin päikest (samal ajal tuult trotsides autot teel hoida üritades - mõte Hummerist või mõnest muust monstreautost hakkab järjest mõistlikum tunduma), kui raadiost tuli SEE LAUL . Mulle pol kunagi see lugu olnud väga-väga südamelähedane, küll aga tuletab see mulle ALATI meelde üht raamatut, mis mulle meeletult meeldib. Nagu ühed teatud küpsised tuletavad mulle alati meelde "Gösta Berlingi saagat", piisab ainult nende lõhnast, ja kohe on silme ees pilt Göstast lumehanges.

Aga lingitud laul viib mu mõtted alati raamatule "Kaks armastajat tormis pagesid" (autoriks Howard Spring). Sain selle oma viieteistkümnendaks sünnipäevaks Kristilt. Jumal teab, miks ta just selle valis, kui mitte jätta märkimata, et tegemist on äärmiselt kopsaka raamatuga ja see on mulle raamatute puhul alati sümpatiseerinud. Aga tõesõna, see on kõige ilusamate inimeste armastuslugu, Rose ja Eustan Hawk. Lisaks saab just sellest raamatust alguse minu salajane kirg Inglismaa nõmmede ja aasade vastu, just sellepärast olin ma nii õnnelik, kui suvel nõmmele pääsesime. Ja kui ma paljajalu seal ringi paterdasin...see oli nii Rose :)
See ei ole üldse õnnelik ja roosavahune armastus, mis mind iiveldama ajaks, aga samas ei saa öelda, et see oleks kuidagi kurb või ängistav, kogu see lugu, mis kulgeb oma 600 leheküljel, on nii ehe, nii päris. Seal on selline kirg, selline valu ja selline kasvamine ja sellele järgnev rahulik õnn, et tuleb tahtmine nutta, kui mõtlen, kui ilusasti osakab üks inimene raamatuid kirjutada.
Rose´i tegelaskuju, keda võiks vihata selle eest, et ta nii endale kui ka teistele nii palju haiget teeb, on niivõrd naine, kui üldse olla saab. Naine, kelles on ühe mehe vastu kirg, mis lihtsalt tapab, aga kes on võimeline lõpuks lihtsalt armastama, vaikselt ja rahulikult. Ja see tasane armastus ei ole tema puhul kuidagipidi ohver või loobumine, see on tema naiselik otsus ja ta on ÕNNELIK  selle mehe, selle elu ja selle otsuse pärast.

Ja tänu sellele raamatule armastan ma Keatsi ja eelkõige tema "Püha Agnese õhtut". Lihtsalt suurepärane.