Argipäev

Mulle tundub, et tegelikult pole ma ikkagi mitte rase, vaid lihtsalt teismeline :P Endal on ka piinlik, päriselt ka. Ja nii piinlik on, et isegi midagi selgitada on piinlik. Seega olen omaette edasi kehastunud piinlikkus ja torisen inimestega, kes seda üldse pole ära teeninud. Piinlik kirjutada isegi.

Uudistest nõnda palju, et eile sain kirja hr M.H-lt, kes teatas mulle, et ma sel aastal arvatud riigieksami hindajate hulka. Ärge küsige, kuidas see juhtus. Ma ise ka ei tea. Neeme muidugi teatas mu sügavat hämmingut täis teate peale, et ju siis on neil sel aastal hindajatest suur puudus :D Aitäh julgustava sõna eest :D Aga tegelikult tõesti, väga kummaline lugu. Mitte et see mulle ei meeldiks, lihtsalt pisut....hirmutav on :) Vähemalt saan ma eraldi koolituse hindamise osas, mis on oluliselt rohkem, kui muidu jagatud on. Sest senised koolitused tavaõpetajatele on küll olnud...suhteliselt mõttetud. Kõik ikka seesama, mida ma olen kordi ja kordi meediast ja mujalt lugenud. Eh, loodetavasti pole hindajate koolitus samasugune.

Muidu aga olen ikka kergelt hämmastunud, et meil koolis toimuvad tunnid, kus järjepidevalt surutakse lastele peale uskumusi, mis pole neile omased. Juba aastaid. OK; tegelikult peaksin muidugi olema käinud neis tundides, et mingit selgelt isiklikku seisukohta võtta. Aga fakt, et sarnast muret on kurtnud juba mitmes lend, kallutab mind sinnapoole, et mingi probleem siiski õhus on.

Ma olen alati rõõmsa rahuloluga kõnelenud sellest, et olen õppinud religioonipedagoogikat. Esiteks pole sellise haridusega inimesi Eestis kuigi palju ja see muudab mind eriliseks :D (On ju minu suurim hirm maailmas olla tavaline :P). Teiseks arvan ma tõesti, et see, mida ma usuteaduskonnast kaasa sain, on väärtuslik - just sellest mõttes, kui palju laiem mu maailmapilt tänu sellele on; aga ka selles mõttes, et olen õppinud nägema erinevate maailmavaadete olulisust ühiskonnas ning seda, et erinevad vaated ei pea olema omavahel konfliktis. Ma arvan, et mu elu üks põhjapanevamaid arusaamisi oli see, et teaduslik maailapilt ei välista religioosset maailmavaadet. Aga meie saadame oma koolist välja järjekindlalt õpilasi, kellel on kogemus, et on küll konfliktis - ühed inimesed on tavalised ja teised on usklikud. Ja usklikud teavad täpselt, kus on tõde.

Kurb on ju see, et teadmine, kus on tõde, viib paratamatult konfliktini - nende inimestega, kes ei ole leidnud tõde või kelle jaoks tõde on kuskil mujal. Ma võin iseenesest nõustuda, et usk iseendasse pole piisav, aga see on minu elukogemus ja maailmavaade, mis ikka ja alati on pigem spirituaalsusesse kaldunud. Gümnaasiumiajal uskusin kindlalt just endasse, mäletan täpselt, et nõnda vastasin ühele uurimistöö küsimustikule, mis meie klassis läbi viidi. Hiljem olen lihtsalt vaadanud, et raske on toetuda vaid iseendale, vaja on peret (mille olemasolu ja toetus on minu jaoks nõnda iseenesestmõistetav olenud kogu mu elu), armastust, vabadust ja usku ka millessegi suuremasse (ei peagi silmas praegu jumalat või Jumalat, vaid pigem suuremat protsessi või nähtust), sest muidu tundub elu nii mõttetu. Tee või tina, hiljemalt 60 aasta pärast olen ma ju surnud, milleks siis praegu rapsida?

See on üks paganama keeruline teema. Õpetaja surub nagunii oma uskumusi ikka ja alati õpilastele peale. See on koolisüsteemi paratamatus. Tavaliselt lihtsalt ei kerki see probleem kuigi tõsiselt esile: me oleme harjunud, et kirjanduse õpetaja räägib, et raamatud on lahedad, ajalooõpetaja räägib, et Päts oli pühak (kui ta parajasti seda muidugi usub. Ta võib ka rääkida, et Päts oli riigireetur) jne. See ei loksuta tavaliselt õpilasi kuigivõrd, mõni mõtleb kaasa, diskuteerib, aga üldiselt jääb kõik viisakuse piiridesse. Usk aga kütab kired üles. Ja seda enam peaks olema õpetaja, kes seda teemat käsitleb, õrn nagu .... ma ei tea .... suvine tuul :D (mul tuli nüüd silme ette, kuidas see konkreetne õpetaja on nagu suvine tuul).

Kurb. Seda enam kui mõtlen, kui palju vaeva nägi Pille, et luua Eestis mingisugunegi religiooniõpetuse süsteem. Ja siis on meil inimesi, kes töötavad  sellele ideele just vastu. Ja mitte midagi ei muutu. Kusjuures siiani imestan, et see lugu pole ajakirjandusse jõudnud. Ütlen ausalt, kui minu Ruudiga toimuks midagi sellist, ma läheks Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja - inimesi ei tohi alavääristada nende uskumuste pärast.

Aga võib-olla pole olukord nii hull? Ma ju tegelikult ei tea. Ainult usun.