Absoluutse kirjaoskusega tüdruk

Nõnda ütles minu kohta mu endine eesti keele õpetaja, kui kohtusime nüüd juba kolleegidena ühel koolitusel. Iseenesest tore ju :D, aga kontekst oli .... teataval määral kohatu, mis lükkas rõhu väljendi viimasele sõnale, ja kuigi ma siiani pean peenikest naeru, kui keegi ütleb mu kohta naine, kriipas see lause siiski mu kõrvu. Selles olukorras olin ma ju midagi enamat kui tüdruk, kes koolis häid tekste kirjutas. Aga ilmselgelt see just nõnda mõeldud oligi. Ärapanemise kõrgem tase? Või siis olen lasknud ennast liialt mõjutada teiste inimeste arvamustest ning interpreteeringutest. Eip tea .... Kehv maik on igatahes suus ning selgelt meenus tunne, mis mind valdas, kui enne küpsuskirjandit seesama õpetaja teatas, et ootab meie klassist üht 100punktist tööd, minult siis. Mitte et alla saja punkti oleks minu jaoks tulemus olnud, see muidugi on ka selge.

Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada hoopis oodi rongiliiklusele. Sest ma tõesti armastan seda! Käisin nüüd ju üle pika aja ühel tõeliselt mõnusal koolitusel (kus muu hulgas kuulsin ka seda, et Nemad Seal arutavad juba, et võiks kõiki ajaloosündmusi hakata kirjutama läbiva väiketähega, ehk siis nt teine maailmasõda ja jüriöö ülestõus... Vaadates praegu laste kirjandeid, oleks loogilisem pigem võtta suund läbiva SUURtähe poole, sest nagunii kirjutavad pooled täiesti lõdva randmega Teine Maailmasõda). Aga jah, koolitusel käisin rongiga. Pidin küll selleks alustama oma reisi kell pool seitse hommikul, et jõuda Tallinna rongile, aga ma arvan, et see tasus ennast siiski ära. Esiteks on rongid lihtsalt ägedad - juba see hääl, siis perrooni peal ootamine, seejärel õige koha otsimine. See, et tuleb sõbralik piletimüüja (tõesti, mul pole ühtki halba kogemust nende inimestega ja ma ikka sõidan rongidega), ise ei pea üldse muretsema, et kus ja millal, vaikselt tiksud oma kohal ja ootad. Vahel tuleb piletimüüja alles 100 kilomeetri pärast ja küsib armsalt, kus peale tulin. Ja mina vastan loomulikult tõtt, sest tema ju usaldab mind ja mul oleks häbi sellist head inimest petta. Ja no teiseks vabadustunne, mida pakub rong - raudtee kulgeb keset loodust, ronge ei piira ülejäänud liiklus ning nende hääl on selline, et kogu  aeg tundub, nagu liiguks meeletu kiirusega. Ja kõige selle juures saan mina reisijana rahulikult juua kaasaostetud limpsi ja lugeda raamatut, sest rong on oluliselt stabiilsem kui kõik teised transpordivahendid. OK, lennuk on ka õigel kõrgusel väga stabiilne, aga selleni jõudmiseks tuleb kannatada nii meeletut valu, et ma tegelikult mõtlen juba kerge hirmuga, kuidas me Jeruusalemma lendame. Rongis seda muret pole, sain lisaks lahedale koolitusele kokku neli ja pool tundi rahalikult raamatut lugeda, super ju! Oma autoga minnes oleks saanud üksnes hävinud närvirakud, sest Tallinn-Tartu maantee (ma tean küll, et tegelikult peaks olema Tallinna-Tartu maantee, aga see ei kõla üldse nii hästi) pole päris minu teetassike.

Ja on ikka paganama kurb, et Eesti raudteevõrk on nii hõre, väga igatsen Tartu-Viljandi liini, kui  see olemas oleks, siis käiksin pooltel kordadel vanematel külas ühistranspordiga. Milleks kulutada oma autot, kui saaks selle asemel nautida hoopis rongisõitu?