Kairi küsis mu käest kaks küsimust. Kirjutasin esialgu vastuse kommentaarina, aga hakkasin mõtlema, et parem olgu ta siis kohe kõigil silme ees. Järgnev siis kommentaar postitusele, kus kõigepealt räägin sildistamisest ja siis sellest, kuidas oleks võinud hoopis kohvi juua.
Vastuseks mõlemale küsimusele on see, et tegelikult tunnistana avalikult, et mina ei suutnud tekitada olukorda, kus kõik oleksid tundnud, et nad arenevad ja tahavad areneda :)
Konkreetsemalt vastates
1) päevast päeva jäi mulle mulje, et ükskõik mis me tegime, oli teil juba selge, või siis ei viinud teid edasi sinna, kuhu ma lootsin teid minevat.
2) kindlasti mitte. Nüüd teksti üle lugedes näen isegi, et see kõlab, nagu viskaksin palli õpilaste poolele ja peseksin käed puhtaks. Emotsiooni pealt kirjutatud, mis parata. Mõte oli pigem selles, et vahetevahel ei teki sünergiat. Mina nägin tihtipeale magavaid inimesi ja tühje kohti, mis tekitas minus tahtmise magada või ära minna. Ja sellest minu järeldused, et olekski võinud seda ju teha - kõik oleksid olnud rõõmasd :)
Ma usun, et selles pole ka midagi halba, kui me tunnistame, et lõpp ei töötanud enam nii hästi, kui oleks võinud.
Aga kui keegi tahaks sellele vastu vaielda, siis oleksin ma tõesti väga õnnelik!
Ja see ka veel, et ma arva, et vahetevahel on hea, kui osapooled kuulevad/loevad seda, mis on teise poole südamel. Ehk siis nüüd on küll pall teie käes, pommitage aga! Pool aastat olete lugenud, mida mina arvan, nüüd oleks aus, kui mina saaksin teada, mida teie arvate :)
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment