Sünnipäevane väljakutse - minu eeskuju ja inspiraator :)

Ma igaks juhuks mainin ära, et ma tean küll, et sõna "inspiraator" pole tegelikult ÕSis :) Aga mulle meeldib. Nagu ka sõna balletter tähistamaks väljendit "meessoost baleriin".

Varases nooruses olid mu eeskujud kõik loomulikult raamatukangelased. Näiteks Gulja Koroljova, kes oli nii andekas erinevates asjades, ikka ja jälle sattus hätta ja alati oma tahtejõuga kõik korda sai. Kuna mu kodu toetas seda suhtumist, et alati on võimalik olukorda muuta, kui vaid ISE tubli olla, siis võin öelda, et arusaam, et oma eesmärkide nimel tuleb pingutada, on mul hästi arenenud. Ja samas ka teadmine, et kui ma oma eesmärkidele lähemale ei saa, siis on see minu probleem - ju ma pole piisavalt tahtnud, piisavalt pingutanud, pole piisavalt julge olnud oma mugavustsoonist väljumisel. Sest asjad, mida päriselt tahad, jõuavad inimese juurde.

Hiljem pole selliseid selgeid eeskujusid enam olnud, on vaid inimesed, kes tekitvad minus imetlust, mõnikord ka pisut kadedust. Näiteks mu isa või vanem õde. Ma arvan, et te ei suuda ette ka kujutada, milline töövõime neil on. Päriselt ka. Esiteks palgatöövõime, mis on nad mõlemad viinud tippjuhtideks, kelle vastutusala on uskumatu. Ja mitte ainult see, neil mõlemal on täiesti uskumatu tahtejõud teha ka igasuguseid muid asju, kaalu alandada või oma kodu kujundada. Mõnikord ma mõtlen, miks minus ei ole sellist tahet ja jõudu, ma tõepoolest olen ka harjunud enda jaoks olulisi asju maksimaalselt hästi tegema. Ainult et minu jaoks on olulisi asju oluliselt vähem.

Siis mu kolleeg, kes nüüd meie juurest ära läks - on fantastiline, kuidas üks inimene suudab armastada kõiki inimesi maailmas. On kummaline, et näen oma kolleegide hulgas palju seda, et nad ei armasta inimesi. Nad teevad oma tööd professionaalselt, annavad õpilastele palju teadmisi, aga nad ei hooli neist kui inimestest. Ma olen õpilasi tõesti alati armastanud, pidanud neid võrdväärseteks ja inspireerivateks. Aga just see kolleeg on õpetanud mind armastama ka neid õpilasi, kes pole nii sümpaatsed. Ja andnud usu, et mõnikord inimesed ei klapi omavahel, ja see ei muuda mind vähem professionaalseks, kui küsin abi, nõu, toetust, et õppida nendega hakkama saada. Koostöös on jõud, kuigi ma olen pigem see inimene, kes armastab üksi toimetada.

Ja lõpuks mu ema, kes võib küll vahel käituda nagu väike laps, aga kelleta meie suguvõsa koos ei püsiks.