Sünnipäevane väljakutse: lugu sellest, kuidas ma ükskord Pirogovil politseinikuga õlle pärast tülli läksin

Tegelikult oli tänane teema minu joogiharjumustest. Aga arvestades ühiskondlikke liikumisi, läheb postitus kenasti alkoholi peale üle. Mis sellest, et ma viimastel aastatel olen alkoholi tõesti minimaalselt tarvitanud. Oma tervisliku seisundi pärast olen ka kohvijoomisest loobunud, nii et ma ei teagi, millest ma kirjutama peaks. Kraaniveest tundub natuke liiga diip terve postitus teha. Nii et jääb alkohol.

Kõik muidugi teavad, milline seadusemuudatus alates 1. juulist kehtib. Mina muuseas olin selle täiesti ära unustanud, aga õnneks lahked inimesed internetis tuletasid meelde. Meelest oli see mul läinud arvatavasti sellepärast, et mind väga ei loksuta see, kas pargipingil võib õlut juua või mitte. Tänaval jalutades on nagunii erakordselt ebamugav juua, nii et seda ma ei pelga. Ma ei usu ka, et seadusemuudatuse rõõmust suur hulk inimesi otsustab linnatänavail äärekividele oma pepud maha panna ja alksi juua, sest nüüd VÕIB. Pigem tundub mulle, et uus seadus kaotab ära sellised lood, nagu juhtus minuga ükskord ammusel ajal Tartus.

See juhtus hiliskevadisel ajal umbes kell viis hommikul. Olime viimased seitse-kaheksa tundi rahulikult Pirogovi "piknikualal" sõpradega juttu ajanud ja mis seal salata, nii mõnedki õlled ära joonud. Varasele hommikutunnile iseloomulikult oli plats ja seda ümbritsevad tänavad juba üsna tühjad. Olime meiegi lahkumismeeleolus. Aga enne teeleasumist oli vaja viimased pudelid tühjaks juua ja nii istusime platsi Lossi tänava poolsel veerel ja arutasime veel viimaseid olulisi küsimusi, mida paraku keegi vist hommikul enam ei mäletanud. Aga viksilt ja viisakalt istusime, ainult mina, vana sindrinahk, hoidsin oma jalgu kõnniteel. Ja loomulikult möödus meist patrull. Ja loomulikult see peatus meie juures. Minu jalgade pärast. Sest kuigi puhttehniliselt oli see osa minust, mis õlut jõi, küll kenasti lubatud alal, viibisid mu joobes jalad juba avalikul tänaval, kus alkoholi tarbida ei tohi. Mis sellest, et mu varbad ei võtnud lonksugi.

Ja nii me vaidlesime. Mul sai õlugi vahepeal otsa, aga vaidlus ikka kestis, sest tänaval ei ole lubatud alkoholi tarbida. Ja selles vadluses polnud kübetki huumorit, politseinikule ei tundunud olukord hetkeski absurdsena. Isegi mitte siis, kui tekkis küsimus, kas aknast välja kummardudes tohib õlut juua või mitte. Sest mu suu oleks siis ju juba tänaval. Eriti keldrikorteris elades.

Kusjuures ma olen elu aeg suhtunud politseinikesse austusega. Pole kunagi arvanud, et nende eesmärk on kiusu ajada või trahvi teha, pole arvanud, et seadusi tuleb täita, sest muidu kurjad politseionud hakkavad pahandama. Olen seaduskuulekas, sest minu meelest on see ühiskonna toimimise alus. Ainult need minu õnnetud jalad....

Olukord lahenes sellega, et ma läksin koju ära. Lubades, et rohkem ma õlut ei joo. Ega ma tahtnudki.

Ja selle kogemuse pärast arvan ma, et pole sel uuel seadusel häda kedagi. Ma tegelikult usun, et inimesed on ilusad ja head ega hakka kell kaks päeval laste mänguväljakul jõhkralt viina viskama.