Sünnipäevane väljakutse - kuidas ma läbi raskuste lõpuks ikka abiellutud sain

See, et ma olen abielus, on paras ime. Esiteks sellepärast, et mulle ei meeldi pulmavärk. Ma mõtlesin aastaid, et ma võiksin ju abielus OLLA, kui ma sinna kuidagi niiviisi saaksin, et ma ei peaks neid rituaale läbi tegema. Teiselt poolt oli mul väga raske ette kujutada, et ma loobuksin oma nimest. Samas ilma sellete tundus abiellumine kuidagi üldse mõttetu. Ja kaks perekonnanime oleks minu eesnimega juba veidi veider olnud. Lisaks oleks see taas kaotanud osa abiellumise mõttest ehk selle, et oleme kõik ühe nimega. A ja see ka veel, et mu mehe perekonnanimi on minu meelest minu professiooni arvestades natuke nagu kahe teraga mõõk :) Tekib vastuolu minu isiku ja nime vahel, sestap muuseas kasutan üldjuhul oma eesnime. Vahel õpilased narrivad mind ikka ametliku nimega, umbes nii, nagu mina narrin Ruudit tema pärisnimega, mis pole ka päris normaalne.

Ühesõnaga, mul oli palju probleem nimega ja teiseks siis ka selle konkreetse ettevõtmisega, mille pearollis olemine oli minu jaoks täiesti kujuteldamatult ebameeldiv. Lõpuks, kui ma nimeprobleemi olin enda jaoks läbi närinud, olin valmis abielluma, kui me teeme seda mehega kahekesi. Et läheme perbüroosse ja kirjutame allkirjad. Sellel kohal lõi hr H vedelaks, ta nimelt pelgas, et maailmas on kaks inimest, kes ei annaks talle kunagi andeks, kui ta mind salaja enda naiseks võtab - minu isa ja tema ema. Oma isa osas arvan, et ta oleks andeks andnud küll, kuigi ta oleks ehk natuke kurb olnud, aga vat see tulevane ämm tundus natuke hirmutavam. Nõnda jõudsime pärast mitmeid aastaid punkti, kus sai selgeks, et tahame abielluda ning kutsume kohale ka tunnistajad - minu vanemad, mehe ema ja meie ühise poja :) Abiellumise ametlikuks põhjenduseks sai, et tahame koos tuludeklaratsiooni esitada. Arvestades meie ebaromantilist meelelaadi, ei tundunud see kellegi jaoks küsitav põhjendus.

Pärast nii pikka kaalumist tundus, et nüüd ometi peaks universum toetama meie soovi. Aga võta näpust, raskused alles saabusid.

Esiteks tuli meil kuidagi esitada avaldus. Elasime tol korral maal, nii et avalduse esitamiseks pidime sõitma lähimasse linna. Esimesel korral oli maavalitsus üldse suletud. Jumal teab, mille pärast. Seisime rumalate nägudega ukse taga ja sõitsime koju tagasi. Teisel korral olid meie jaoks olulised inimesed spordipäeval. Terve osakonnaga ja mitte keegi kogu maavalitsusest ei saanud meid aidata. Kolmas kord oli kõige kohatum. Maavalitsus oli avatud, nii et saime ausate nägudega siseneda. Fuajees oli administraatori lett koos neiuga, kes rääkis telefoniga. Jäime rahulikult ootama, sest ametiasutuses võib ju inimestel olla tähtsaid kõnesid. Pärast paari minutit saime aru, et nii oluline kõne see vist siiski polnud - neiu jagas oma sõbraga väga detailselt lugu sellest, kuidas ta läks inglise keele kursusele, aga õpetaja ei tulnudki kohale. Ei tundu väga pikk lugu olevat, aga neiu suutis sellest romaani välja võluda. Seisime ja vahtisime teda lollide nägudega, Ruudi tõstis samal ajal fuajees mööblit ümber. See meid arvatavasti päästiski, sest silmad olid neiul peas ja eks ta nägi, et me ei suvatsegi sekkuda sellesse, kui tüüp näiteks maalid seina pealt maha võtab.

Lõpuks pääsesime ametniku juurde, kes oli nii tõrges, et kui me poleks mitu aastat plaani pidanud, oleksime kindlasti lahkunud kabinetist avaldust kirjutamata, sest ta oli lihtsalt nii kuri. Aga kuna me tõesti olime endas kindlad ja lisaks ka juba kolmandat korda selles neetud majas sama asja pärast, ei andnud me alla, vaid valisime kuupäeva välja ja lahkusime potentsiaalsete abiellujatena.

Järgnev kuu möödus rahumeelselt sõrmuseid otsides, kuni saabuski meie pulmapäev. Ja suur oli minu üllatus, kui vaatasin tol hommikul aknast välja.Vaade oli umbes selline:

Nõnda veetiski hr H oma pulmapäeva hommikust kaks tundi, et kaevata välja meie auto ja võimaldada tal maanteele sõita.

Päeva jooksul torm aina süvenes, aga kuna me olime jätkuvalt nii kaua selle kõige nimel pingutanud, et lasknud me end segada ning kogu universumi kiuste läksime oma registreerimisele kohale. Imekombel olid ka külalised kuidagi kohale jõudnud.

Registreerimine ise oli paras huumor. Ma tean, et meiesuguseid ebaromantilisi hingi on veel. Neid, kes ei taha viiulit ja õrnu sõnu, vaid kes lähtuvad põhimõttest, et mitte abiellumine, vaid abielus olemine on sakrament. Ja kes elavad tseremoonia üle, sest teistmoodi meie riigis hästi ei saa. Nii et miks neile inimestele ei võimaldata seda väärikalt teha, vaid ikka üritatakse peale suruda rituaalikübemeid? Ühesõnaga, registreerimine on umbes-täpselt nii kohutav, nagu ma arvasin :D Mul oli ausalt öeldes väga häbi meie registreerija pärast, sest ilmselgelt ei saanud ta ise ka aru, mida ta tegema peaks.

Aga kokkuvõttes said allkirjad antud. Ja sõrmused vahetatud. Ja lilli ja pilte oli ka.

Ja lõpuks oli see lumetorm väga romantiline - kui me keskööl abikaasadena pimedused ringi jalutasime.

Nüüd oleme juba neljandat aastat abielus. Ja tuludeklaratsiooni teeme tõepoolest alati koos :)