Lugedes noortekaid...

... tunnen end vanana :D

Juhtus kuidagi nii, et sattusin erinevatel põhjustel järjest mitut noorsooromaani lugema, nii et aeg on küps üldistuseks.Või siis tegelikult väga ei tahagi üldistada, sest sõna, mida kasutaksin kõiki raamatuid kokku võtvalt, oleks igav. Aga nii karm ma ka olla ei taha, nii et jagan ikka iga raamatu kohta oma emotsiooni ka.

Esiteks Kaja Sepp "Hetk enne homset

2012. aasta noorteromaanivõistluse võidutöö.  Nii et ootused olid kõrgel. Kokkuvõtteid on netis erinevaid, ma ei hakka ümber jutustama, raamatu tutvustus ise on selline: Teismelise Erle pere kolib pärast ema uut abielu maale ja ema jääb lapseootele. Maal tekib Erlel kohalikest noortest uus sõpruskond, puhkeb armastus, aga ka konfliktid. Eraldi liiniks kasvab noorte soov pääseda superstaarisaatesse ning sellest tekivad uued võimalused ja probleemid. Kuidas kasvada pereks? Kes on tõelised sõbrad ja kelle peale võib loota? 
Positiivse poole pealt võib välja tuua täiesti normaalse keelekasutuse, isegi dialoogid olid täiesti kabedad. Mulle meeldis ka see, kui realistlikult oli välja toodud noore linnatüdruku sattumine maale, kõik tema üllatused näiteks selles osas, et meil siin Eestis elavad inimesed, kellel pole kodus automaatpesumasinat. Või kuidas sõita autoga nii, et ei panegi turvavööd peale. See meenutas mulle kangesti seda, kui ma ise maale kolisin ja sain aru, et meie maja on kogu küla peale ainus, kus on vesi ja kanalisatsioon. Või et keegi ei liiguta kulmu ka, kui pärast pudelit viina sõidab naabrimees rahumeeli autoga koju. Selle viimase peale liigutasin mina siiski kuni lõpuni kulme (mul on päris hea kulmutöö muuseas). Kui järele mõelda, siis see võib olla ka üks põhjustest, miks ma lõpuks enam pidudel väga oodatud polnud. Ühesõnaga, see oli minu jaoks väga veenev. Veel oli tore, et tegelased olid tublid inimesed. Kuigi põhipere oli moodne kärgpere, olid nad selgelt eluga toimetulevad inimesed, kes omavahel suhtlesid. Maalapsed olid ka toredad, õppisid kutsekas. Mingisugust ülemäärast joomist ja seksimist polnud, tavaline noorte värk, väike siider, väike suudlus.
Negatiivse poole pealt pean tunnistama, et Superstaari-liin jäi minu jaoks arusaamatuks. Või kuidagi võõrkehaks selles loos. Jäi pealiskaudseks minu jaoks. Ja minu jaoks puudus selles raamatus pinge. Mul ei tekkinudki raamatut lugedes tunnet, et ei saa lugemist lõpetada, tahaks veel ühe lehekülje, veel ühe peatüki. Lihtsalt üks lonks vett. Kokkuvõttes võib ju öelda, et positiivset oli rohkem, nii et noored võivad lugeda küll.

Teiseks Jaanika Vaht "Vabanemine" 

Noorteromaanivõistluse äramärgitud töö. Raamatut tutvustatakse nii: Mai on 17-aastane tüdruk, kes hoidub omaette ja suunab tunded sissepoole. Ühel päeval päästab ta enesetappu kavatseva noormehe, kellest saab uuel kooliaastal tema klassivend. Poiss pöörab tüdruku sisemaailma pea peale. Õppides klassivenda tundma, mõistab Mai, millest tal vajaka on ning mil suunas liikuda, et minevikuvarjudest vabaneda. 
See oli raamat, millega ma tõsiselt vaevlesin. Minu arust ei juhtunud siin mitte midagi. Ja kuigi ma lugesin seda mitte väga kaua aega tagasi, on mul tõsiseid raskusi meenutamisega. Lisaks on siin terve hulk olukorrakirjeldusi, mis ei saa olla. Selles stiilis, et poiss veab tüdrukut jalgratta pakikal, tüdruku põsk on vastu poisi selga. Ja siis vaatab noormees tüdruku poole (jumal küll, niiviisi sõidab ju teab millele otsa) ja tüdruk vaatab tüüb imeilusatesse silmadesse. Kuidas??? Kui tal on põsk vastu poisi selga? Ja kuna süžeed minu meelest polnudki, siis ma sattusin kogu aeg selliste asjade otsa, mis absoluutselt ei aidanud lugemiselamuse saavutamisele kaasa. Tahaks tasakaalu mõttes midagi positiivset öelda, aga no ei tule. See on näide raamatust, kus ei ole noortekatele tihti ette heidetud jõhkrat joomist ja vägistamist, aga midagi asemele ka pole antud. Meenutab mulle toda korda, kui ülikoolis oli meil teaduskonna jõulupidu ja tekkis mässumeelne idee korraldada alkovaba pidu. Meil muidu läks asi ikka hullult pöördesse tavaliselt. Ja siis oligi pidulik jõulusöök. Ja see oli nii igav, sest midagi alkoholi asemel ei olnud, nii et pidu läks kiirelt edasi Illegaardi. Selle raamatuga oli minu jaoks samamoodi. Kahjuks ei suutnud ma kiire otsinguga leida ka ühtki tõsiselt positiivset arvamust.

Kolmandaks Mare Sobolotny "Peaaegu inimene"

Kokkuvõte on selline: Mare Sabolotny noorsooromaan „Peaaegu inimene“ jutustab 15-aastasest Grettenist, kes peab oma töötu ema ja iseenda ülalpidamiseks hakkama tööle baaris ettekandjana. Sellest tekivad õpiraskused koolis. Pärast mitme lähedase inimese surma ning pettumist oma isas, kes ühtäkki tema ellu ilmub, otsustab Gretten alustada elu nullist – hoopis teises kohas ja hoopis teise inimesena.
Alustasin selle raamatuga teatava kõhklusega hinges, sest sama autori esimene raamat "Kirjaklambritest vöö" on minu jaoks täiesti arusaamatu fenomen. Minu jaoks ei olnud see ei veenev ega hästi kirjutatud, aga noored loevad ja vaimustuvad. Ja kirjaklambrit lugesin ma kunagi ammu, mil ma veel hädapärast oleksin vist noorte hulkagi kuulunud. Nii et kõhklus oli hinges. Keeleliselt on parem küll kui mälestus esimesest raamatust. Aga dialoogid on ikka veidrad. Kõik räägivad ühtemoodi ja mingitel segastel asjaoludel kasutatakse tihti võtet, kus otsekõnele ei eelne saatelauset, mis tähendab, et ma peaks nagu aru saama, kes mida ütleb. No ei saanud. Tegelased olid minu jaoks väheveenvad, keeldun elamast maailmas, kus sellise suhtumisega emad on olemas ja kus nende alaealised lapsed hiljem leiavad, et see on normaalne. Oleks lugu rääkinud gümnaasiumi lõpetavast tüdrukust, ma oleks palju rohkem uskunud. Ühesõnaga lugesin ja vaevlesin jälle, kohutavalt paks raamat on ka. Pidevalt mingi arusaamatu draamatsemine. Ja siis tuli raamatu lõpp ja see oli nii äge! Tõsiselt. Puhtalt lõpu pärast annan sellele raamatule kõik andeks, sest see oli kõike eelnevat arvestades nii lahedalt üle vindi keeratud lahendus, et ... respect noh!

Ühel teisel päeval kirjutan välismasitest noortekatest ka.