Seekordne dokfilm rääkis meile sellest, kuidas teadlikult toodetakse lühendatud eluajaga asju. Ehk miks meie asjad nii kärmesti kasutuks muutuvad. Muhe film oli.
Ühelt poolt on tööstusel loomulikult kasulik toota nõnda, et inimesed peaksid peagi oma vana asja välja vahetama. Teiselt poolt on meie praegused väärtushinnangud sellised, et me TAHAME pidevalt oma vanu asju välja vahetada, sest uued, paremad, moodsamad, ilusamad asjad tulevad nii kiiresti peale.
Kusjuures minu jaoks jäigi küsimuseks, kumb põhjustest vääramatum on. Ja vähemalt sama keeruline on küsimus, kuidas olukorda ülemaailmselt muuta ilma meie julgeolekut ohtu seadmata.
Aga nagu ikka oli filmijärgne diskussioon suurepärane, väga mõnus grupp oli koos. Ja tekkis mitu väga konkreetset ideed, kuidas üsna lihtsate vahenditega vähemalt meie koolis olukorda paremaks teha. Nii hea tunne on, kui arutelu ei jää üksnes sellesse õhtusse nende (väheste) inimeste ringi, kes kohal on, vaid juba järgmisel päeval hakkab midagi toimuma, midagi muutuma.
Näiteks otsustasime, et paneme töösse hädaabi jalgratta kitsikusse sattunud gümnasistile. Ja palume puhvetis müüa smuutisid mitte plasttopsides, vaid klaasides. Lihtsad asjad, aga nii ägedad. Ühe suurema projekti esimesed mõtted said ka paika.
Juba selliste õhtute nimel tasub koolis töötada. Päriselt ka :)
Link filmile
No comments:
Post a Comment