Pühapäeval sai üle pika aja jälle teatris käidud. Draamateatril oli külalisetendus ja kuigi ma mõtlesin, et ma "Tuhkatriinumängu" vaatama ei lähe, siis läksid asjad lõpuks ikkagi nii, et meie dünaamiline trio (mina, preili Sirkka ja minu emps) istus puhvetis ja luristas jäätisekokteile.
Lavastus mulle meeldis, kuigi mu kaaslased kurtsid lõpuks, et nende meelest asi venis. Võib-olla tõesti, ma pole ammu tõsist värki vaatamas käinud, nii et olin niisamaga elevil, polnud mingit tempot ja pinget vajagi. Arusaamatuks jäi vaid see, miks ikka ja jälle näitlejate kõne saali ei kostnud - ei tahaks uskuda, et nii professionaalide pole lihtsalt häält, mida kõlada lasta.
Lugu iseenesest räägib Printsist ja Tuhkatriinust ja sellest, mis sai pärast. Ehk kui Prints hakkab ühel hetkel mõtlema, et ÄKKI see ikkagi pole minu Tuhkatriinu, kelle ta kaasa sai. Ja kuidas on nii raske leida Tõde, kui keegi seda ei mäleta/ei taha meenutada/ei julge tunnistada.
Kes tahab mõistlikku arvustust lugeda, LOEB SIRPI.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment