Ja päeva küsimus on:

kes (paganas) on Külli?

Situatsioon oli siis selline: sattusin täna miskipärast noorte õpetajate vastuvõtule. Ise ma ennast enam nii nooreks ei pea, aga kuna ma selles linnas olen ikkagi uus, siis sain kutse ning roosid ja kohvi ja mingisuguseid suupisteid. Kusjuures teada, et ma sinna kutsutud olen, sain ma täna hommikul, kui ma pärast seda, kui olin rahulikult kohvitanud ja raudse loogika mõistatusi lahendanud (mu päev algas täna alles kümnest), pilgu telefonile viskasin ja kreepsu sain, sest kooli kantseleist oli minu telefonile tulnud kolm kõnet. No selge, mõtlesin, tegelikult pidin ma ikkagi tunnis olema. Esimene mõte oli teeselda, et ma ei tea asjast midagi ja lihtsalt kümneks kohale loivata. Teine mõte oli, et ma peaks ikkagi rohkem meelekindlust omama ja oma saatusele julgelt silma vaatama. Nagu Sokrates. Ehk siis helistasin tagasi ja direktor teatas, et selline kena lugu siis. Hüva on. Ainus probleem oli selles, et mul oli abituuriumiga kaheksas tund, mis jättis mulle ühest kohast teise levimiseks kümme minutit. Tegelikult ei ole see üldse midagi erilist, sest pidin tänase päeva jooksul seda nagunii juba kaks korda tegema ja sain täiesti edukalt hakkama. Aga direktor teatas mu tagasihoidliku arvamuse peale, et ma vajan tunni lõpust umbes kümmet minutit, et rahulikult kohale jõuda: "Ei, sa vajad tervet seda kaheksandat tundi." Eks käsk ole vanem kui meie ja üldiselt pole mul ka midagi selle vastu, kui ma ei pea tööd tegema. Ma arvan, et mulle jääb elu lõpuni meelde mu esimene kolleeg, kes mingil ürituse päeval kavalalt itsitades teatas: "Mulle nii meeldiib, kui tunnid ära jäävad." Ja tema on juba peaaegu 60.

Selle osa, kui ma tõepoolest üritasin tööd teha ja ühest paigast umbes nii helikiirusel teise paika levida ning umbes igal kolmandal minutil segaduses olin (ma ei saa aru, mis on toimunud mu ajatajuga, kell saab stabiilselt kümme minutit varem täis, kui mul vaja oleks), sellest kõigest kerime edasi ja jõuame juba meie uhkesse aita, vastuvõtu selle osani, kus toimus tsirkuleerimine.

Ja siis, räägin mina täiesti rahulikult juttu, tuleb minu juurde keskeas naine, tervitab mind minu lapsepõlve nimega, rõõmustab, et ma olen õpetajaks sirgunud ja imestab, et ma šampanjat ei joo. Ja lõpuks, saades ka ise aru, et mul pole ÕRNA AIMUGI, kes ta on, teatab mulle: "Ma olen Külli emme."

Siit ka mu küsimus - kes paganas on Külli. Terve õhtu olen sellele mõelnud ja mingit õiget otsa ikka kätte ei saa.

Minu tänane teine probleem seisneb selles, et mainisin Bossile (preili Sirkka nimetet hüüdnimi, mis sobib nii hästi, et otsustasin kasutusele võtta :D), et tal on lahe klass (ma tean küll, et klassijuhatajatele meeldib seda kuulda), ja ta oli loomulikult nõus, AGA sinna juurde lisas, et need paar poissi, kellega ta oli rääkinud, olid öelnud, et see aine, mida ma annan, on väga raske. Ma ei tea, mul on küll lõbus olnud. Ja täna just märkisin mõttes ära, et nii suurepärane, aga nad on esimestest tundidest nii palju õppinud. Peab vist tegema kolm minutit südamest südamesse rääkimist.

Muidu on ikka tšill.