Boulgakoff

Nädalavahetusel käisin veel üht Draamateatri tükki vaatamas, "Boulgakoffi" siis, kui postituse pealkirja järgi polnud veel arusaadav.

See oli etendus, mida ma surmkindlalt tahtsin näha, sest see on ju Bulgakov. Ja Bulgakov on minu jaoks midagi nii-nii-nii erilist, et raske on seda sõnadesse panna. Ma ei hooli suurt kirjanike/kunstnike/filosoofide elulugudest, üldjuhul on need talumatult igavad, paremal juhul jätavad mind lihtsalt külmaks, sest looming kui selline vähemalt minu jaoks küll ei muutu, kui ma tean, et see ja see autor tegi seda ja seda asja. Ma pole vist mitte ühtki elulugu kunagi läbi lugenud, Juhan Viidingu oma ükskord proovisin, aga no jumal, üldse ei haakunud. Ja nõnda ta lõpetamata jäi.

Aga no Bulgakov....tema elulugu mulle meeldib, selles on nii palju ilukirjanduslikkust, et see peaaegu nagu polegi kellegi pärisinimese lugu. Ja olgem ausad, eks "M&Ms" ongi ju paljuski eluloolist, nõnda et tegelikult vist ei saagi ma öelda, et mulle meeldib Bulgakovi lugu, vaid ma jumaldan Meistri lugu.

Sellise taustaga ma teatrisse läksin, kuigi pisut tekitas minus kõhklust moto "Mati Undi mälestuseks". Sest Mati Undi lavastatud "Meister ja Margarita" Vanemuises ei meeldinud mulle peaaegu absoluutselt mitte.

Lugu oli siiski Mihhaili lugu ja Matit ei paistnud kuskilt, minu rõõmuks. Oli rõõmsat vene hinge meeletus koguses valge veiniga, oli väljapurskavat loomevajadust, oli suurt andmust, suurt pettumust, suurt ängistust. Vastikust oli ka. Nii et kogu suur ja ilus ja valus lugu oli olemas.

Kahjuks oli seda kõike vist natuke palju, sest kohati võttis ikka hirmsasti venima, no eks lavastusel oli omajagu pikkust ka antud. Ja ma mõtlen, et kui see lugu ei oleks rääkinud Bulgakovist, siis ma ei teagi, kas ma üldse oleks suutnud vahepeal haigutusi vältida. Samas ei suuda ma välja mõelda ka ühtki seika, millest oleks võinud loobuda, kõik olid vajalikud, mängisid olulist rolli, et näha tunda, millist venivat piina "avaldamatu autori" rollis olek Bulgakovile tekitama pidi. Või samas, tõepoolest, millise vabaduse see Bulgakovile andis.

Lavakujundus meeldis mulle kangesti, ühelt poolt hästi ilus, teisalt lihtsalt väga nutikas. Kuigi Ugala lava selle kõige peale lagunema hakkas :D Ja muusikaline kujundus - kui ma tavaliselt suhtun üsna irooniliselt sellesse, kui dramaatilistel hetkedel pannakse taustaks võimas muusikapala, et inimesed saaksid aru, et no nüüd peab tajuma võimsust, siis siia see sobis. Sest koht oli iseenesest nii võimas. Ja "Kuldne linn", mis läbiva motiivina lavastuses oli, see oli nii täpselt õige meeleoluga, et super.

Nüüd järele mõeldes meeldis see etendus mulle ikka väga. Mis sest et oli pikk. A, ja esimest korda tegin ma seda, millest ma olen ikka unistanud, aga pole leidnud õiget kompanjoooni: me broneerismine endale vaheajaks laua :D See on alati nii peen tundunud, aga üksi on kuidagi hale ju lauas istuda. Selgus aga, et ka pr Irene on sellest salaja mõelnud, nii et lausa kaks inimest sai sel õhtul oma unistuse täide viia. Oli just nii peen, nagu ma lootsin. 

Panen siia ka lavastuse ametliku info  ja üks arvustus blogimaailmast , sest ma ise olen jõle kehv arvustuste kirjutaja :D

Pilt on Draamatetri kodulehelt muuseas.