Üks, kes kõik on...

Eilse laupäevase päeva puhul käisin Tallinnas. Või tegelikult käisime, sest üksi poleks ma sinna kohta kindlasti läinud. Esialgne plaan nägi ette, et Ruudi jääb koju ja tegeleb talle eakohaste tegevustega, aga kuna ma lapsehoidmise osas saan siiski loota üksnes oma sugulastele, aga nemad olid see meie, kes Tallinna läks, võtsime tüübi kaasa ja lootsime parimat.

Ega tegelikult väga hull ei olnud. Peamine põhjus, miks ma üldse linna olin nõus minema, seisnes Apollo raamatupoes, nii et läksime Solarisse, kus me saime empsiga üsna kiiresti aru, et Ruudiga koos raamatupoes olla ei ole hea mõte. Nii võttsi vanaema ennast kokku ja suundus lapselapsega kinno, "Vaprakest" vaatama. See oli Rudolfol üldse esimene kinokogemus (ta ju ka maalt ja hobesega) ja tundus, et sai pisut karm valik tehtud. Esiteks 3D, mis mu endagi arvates on puhas haip ehk siis milleta oleks elu täpselt sama ilus kui sellega koos. Teiseks ütles mu emagi, et ikka päris mitu korda ehamatas ära. Nt siis kui ema karuks muutus. Juba see mõte tundub mulle ausalt öeldes natuke hirmus :D Aga jah, plaksumais ja Sidiga joogitops olevat päris head olnud.

Mina samal ajal võtsin Apollos mõnudega, tulemuseks 63 euro eest kraami, s.h üks mäng Ruudile, ülejäänu aga kõik raamatutes. Kusjuures ilukirjanduseni ma jälle ei jõudnud. Ma lihtsalt ei oska/raatsi/julge osta lugemisraamatuid, selleks on mul raamatukogu. Või õde K. Vanad lemmikud on mul endal kõik olemas, uusi olen ka järjest ostnud, hetkel polegi ühtegi sellist raamatut järjekorras. Mõnda aega veeretasin Pratchettit käes, mõtlesin, mõtlesin ja siis panin ikkagi riiulisse tagasi. Kalliks pidasin, noh. Ja mul on ikka kerge umbusk tema suhtes, kuigi see võib tulla sellest, et lugesin Pratchettit valel ajal vales kohas ja vale raamatuna, sest preili Sirkka küll soovitas. Aga ta soovitas ka mitte alustada Kettamaailmast, mida ma tegin. Võib-olla mõni teine kord siis.

Pärast mõningast PASSIMIST Solarises pärast raamatupoodi ja kino saime uuesti kokku mu papsiga, kes viis meid ekskursioonile teletorni. Ja no vat, kui ma siin mingi aeg tagasi kirjutasin, et Munamäe otsas olev torn on uskumatult mage, siis teletorni kohta ei saa seda kindlasti mitte öelda. Küll aga peab kogu selle interaktiivsuse eest päris head hinda maksma, meil kolmekesi (Ruudi ei lähe arvesse, sest ta sai tasuta) kulus 19 eurtsi puhtalt sissepääsuks, kusjuures meil olid seltskonnas pensionärid.

Aga juba liftisõit oli super, kuigi kõrvad läksid lukku, ja no vaateplatvorm oli super. Ilm oli muidugi ka suurepärane, nii et õiges suunas vaadatult võis peaaegu ette kujutada end kuskil lõunas olevana.

Isa tegi meile ka lõunasöögi välja, mis oli temast äärmiselt armas, sest kuigi ma iseenesest võiksin seda ka endale lubada, leiaksin ma umbes 50 kohta, kuhu sellist raha paremini paigutada. Ei ole minu gurmaani, ei ole. Või noh, 15 eurot pardikoiva eest näib pisut palju olevat. Hea oli ta ju küll, aga vähemalt minu treenimata maitsemeelte jaoks mitte midagi nii kohutavalt erilist. Ja Ruudi tellitud creme brulee, oli ka hea, aga suhkruvaap pealt vedel, nii et ka ei midagi märkimisväärset.

Söömise ajal mõtlesin ka päris tõsiselt selle üle, miks on sellises paigas pigem peen kui tavaline söögikoht. Ma täitsa kujutan ette mõnd tavalist perekonda kuskilt Tallinnast kaugemalt, tulevad nt oma kahe lapsega, kõigepealt maksvad sissepääsu eest peaaegu sama palju kui nt Tartus Ahaa keskuses, aga tegevust ju nii palju ometi pole. Mõtlevad siis, et läheks vähemalt sööma ja siis näevad menüüd, milles polegi ühtki söögivalikut alla 10 euro. Et noh miks? Ma saan aru, et nad ei ole tahtnud sinna hessi või mäkki, aga see ... tundus natuke liig.

Aaa, ma sain oma käes hoida Jürgen Rooste kaabut. Ta oli selle lifti unustanud. Kurrja, küll oleks tahtnud midagi maailmamuutvat öelda sel hetkel, aga no, ei ole maailmamuutja, ei ole. Aga vähemalt sai Jürgen oma kaabu, seegi hea.

Igatahes selline südamlik päev oli, mille lõpus olin küll pisut pinges, sest minu meelest mu isa, kes oli roolis, magas pool ajast. Aga kuna ma ise olin umbes samas seisundis, siis ei pakkunud vahetust ka. Aga pisut hirmus oli tõesti.