Üks, kes kõik on...

Käisin täna lasteaias arenguvestlusel. Oli väga valgustav kogemus, muuhulgas sain teada, et kui Ruudil oleks saba, siis tema kasutaks seda kammimiseks. Ja et Ruudi kõige suurem armastus ei ole mitte tema ema, vaid pruta Tormast (ma ütlen, et blondid juuksed tasuvad ära, bitch värk). Aga muidu...võtan komplimendina õpetajate märkust, et Ruudi on laps, kes jääb meelde. Kuigi ise õpetajana tean üsna täpselt, kes on need sindrinahad, kes meelde jäävad.

Muidu elan ikka tööle ja trennile, tõusude ja mõõnadega, nagu ikka. Unistan sellest, et meil oleks oma maja, kus mul oleks oma kabinet, mitte et ma peaks vahelduva eduga sattuma mingitesse ruumidesse, mis mulle ei meeldi. Näiteks on mul kaasasündinud vastumeelsus matemaatika-, keemia- ja füüsikakabinettide suhtes. Neis on kohe ebameeldiv hõng, kuigi kooliajal meeldisid need ained mulle suhteliselt hästi. Välja arvatud siis see osa, kus tulid dipentaoksiidid. Siiani olen hämmingus, et nad suutsid lülitada koolisüsteemi teemasid, millest ma lihtsalt ei saanudki aru. Püüdes küll tagasihoidlikuks jääda, tekib siiski küsimus, kuidas siis nii mõnigi on jõudnud üldse keskkooli lõpetamiseni. Nt see kaunis neiu meie klassist, kes minu meelest ei osanud ise x ja y omavahel korrutada. Mitte et ta sellega seoses kuidagi kehvem inimene oleks või miskit, lihtsalt vaikne hämming.

Edusammudest ka:
ma tean kõik oma lapsi näo- ja nimepidi. Monika omasid tean 95protsendilise tõenäosusega. II aasta omadest tean umbes kolmadikku, mis on selle kohta, et ma pole nendega absoluutselt jutule saanud, päris hea. Abiturientidega on seis suhteliselt kehv, aktiivsemate nimesid tean, aga nt täna tabas mind just valgustuslik hetk, kui mõistsin, et inimene, keda olin pidanud nt Markus-Sandriks, osutus hoopis Kristjaniks, kelle perekonnanimi on Sander. Nimed muutsin muidugi ära, eksole.

Aaa, ja ma annan ju eratunde. Tähendab, praeguseks olen andnud täpselt ühe eratunni, aga edaspidi annan ikka ka. Vahetusõpilasele, kes tuli meile USAst ja kes ei oska üldse eesti keelt, arusaadavatel põhjustel. See on päris lahe vaheldus ja tundus, et ka talle meeldis, sest tunni lõpus küsis ta, kas me võiksime kohtuda kahe korra asemel viis korda nädalas :kergitab kulmu: Ma arvasin, et vaatab. Fakt on see, et ega ma jaksa. Vaikselt ootan uut tsüklit, kus mul peaksid algama ained, mis on suunapõhised, mis tähendab, et grupid peaksid pisut väiksemaks jääma.

Ja suurim edusamm on muidugi see, et ma oskan nüüd mambot. Ette mambot ja taha mambot ja isegi kolmikmambot. Ma olen tõeline trennitšikk. Ühel päeval lähen poodi ja ostan endale isegi trenniriided.