Uus päev

Tuju kõigub nagu teismelisel :D Tänase päeva jooksul olen jõudnud olla vihane, tüdinud, üliõnnelik, rahul, mures, ärritunud, ehmunud, lõbustatud, üllatatud...kindlasti midagi veel. Tahan oma tavapärast flegmaatilist elutaju tagasi, jah palun :D Hakka või rasedust kahtlustama.

Igatahes olid õpilased täna kõik väga õpihimulised. Või noh...keda ma petan, mul pole õrna aimugi, kuidas õpilased täna üldises plaanis olid, sest mul oli ainult üks tund. Aga TUNNE oli selline, et tegelikult on nad õpihimulised. Ja et ma tegin eile oma monoloogiga Eesti haridussüsteemile liiga, sest tegelikult pole see süsteemi viga, kui minul hormoonid möllavad. Uurimistööde retsensioonidega tegin ka liiga inimestele. Aga ma ei saa kuidagi teistmoodi, ei saa ju jätta arhiivi n-ö sajapunktitöid, milles on vead sees. Ma ei vaidlusta hinnet (mul poleks ka selle vastu midagi, kui tulemus oleks lihtsalt A/MA), aga ma vadlustan hinnangut. Inimesed peavad teadma. Sest siis nad õpivad. Ühesõnaga, kavatsen homme komisjonis T-A Põtra panna ja tobedaid küsimusi küsida :D Millegagi peab ju ennast lõbustama :D Ei ole pahatahtlik, ei ole...

Tund aega hiljem:
tegelikult on nii, et uurimistööd võiksid nüüd kõik koos rahumeeli kaevu hüpata. Paljude inimeste elu oleks palju kordi ilusam. Segadus-segadus-segadus....Praegu on mul eriti hea meel, et järgmisel aastal enam sellega tegelema ei pea. Keegid teised peavad juhendama ja retsensioone kirjutama. Ja keegi ei kirjuta negatiivseid arvustusi ega nori teiste retsensioonide kallal. Mis ma teha saan, et mulle meeldiks, kui kaitsmine oleks ikkagi selline ettevõtmine, kus kaitsja peab natuke pingutama ka. Ma ei ole ju kellegi vastu lihtsalt õelusest õel.

Üldiselt aga - inimesed on ilusad ja head ja ma lähen nüüd ja olen rahulikult peast rase edasi.