Kuidas ma töövestlusel käinud olen

Mõtlesin, et pole ammu ühtki tobedat lugu oma elust siia kribanud, viimane aeg see viga täita. Oma elus olen ma käinud kokku kolmel vestlusel, millest üks oli küll mitteametlik, aga sellegipoolest mainimisväärne. Aga minu kogemused siis:
1. Mustvee 2009 suvi. Minu esimene kandideerimine ja näedsa kohe kutsuti ka vestlusel. Olgem ausad, ma olin tõsiselt hämmingus - mul polnud ju tol ajal ühtki diplomit ette näidata, ainult märge selle kohta, et õpin, ja hinneteleht, mis näitas, et ma olen tubli olnud. Aga kohale mind kutsuti ja närvis ma olin. Valmistusin selleks kohtumiseks väga sügavuti, riiklik õppekava, erinevad õpikud, kohalik kultuurilugu - kõik töötasin läbi. Mitte et mult midagi selle kohta oleks küsitud. Tegelikult ei mäleta ma sellest vestlusest absoluutselt mitte midagi, no niiii närvis olin. Aga tähelepanuväärne fakt on see, et me tulime tol vestlusepäeval Viljandist. Ja see on see ainumas kord, kui ma olen oma läätsed kuskile maha unustanud. Viljandisse jäid siis :D Nii et sain minna oma esimesele töövestlusele, ninal prillid. Kes on mind prillidega näinud, teavad, miks see on meelespidamisvääriv fakt :D Jah, see oli juba sel ajal, kui sõber Ruudi oli oma tuuningu mu prillidele ära teinud. Äkki sellepärast nad mind tööle võtsidki - oli näha, et sellel inimesel on kangesti tööd vaja. Pärast seda olen ma kooli prillidega läinud täpselt ühe korra - siis, kui mul hakkas nohu silma lööma ja ma kartsin, et läätsed ajavad silmad põletikku.

2. Tartu 2010. See on nüüd siis mitteametlik vestlus, kus ma käisin arutamas, kas ma saaksin äkki anda religiooniõpetust uues gümnaasiumis. Telefoni teel olime tulavase direktoriga aja kokku leppinud, kolmapäeval kell viis, kui kohale jõuan siis helistan ja täpsustan. Nii, mina olin kolmapäeval kell viis koolimaja juures ja helistasin. Kutsub-kutsub, aga vastu keegi ei võta. Esimene kord, teine kord, kolmas kord. Tekib juba kerge hämming. Pean pausi, kui lõpuks heliseb minu telefon: direktor helistab tagasi. Mina juba rõõmus, aga teine pool miskipärast mitte. Tutvustan ennast ja küsin, kus me kokku saame. Meesterahvas teisel pool teatab, et tema on linnapea juures ja kas ta tõesti on minuga just praeguseks aja kokku leppinud. Tundub väga tõre. Aga ma siiski SÕITSIN kohale, mitte ei jalutanud, seega ei jätnud ka jonni. Mees mõistab seda ja palub mul teatava vastumeelsusega minna uude gümnaasiumisse, ta annab seal teada kellelegi, et ma saaksin sisse, saaksin kätte oma paberid ja võiksin teda siis seal oodata. OK, läksin majja ja istusin. Mitte keegi ei teinud minust välja, õppisin pähe kogu gümnaasiumi tunniplaani ja valvuritädi näojooned, aga ikka ei miskit. Möödub veerandtund, siis pool, kolmveeran, terve tund, mul silmad pilukil. Lõpuks heliseb telefon ja teisel pool on veel tõredam meesterahvas, kes tahab teada, kus jumala pärast ma nüüd olen. Selgus, et ma ootasin vales majas :D Padavai siis õigesse kohta, trepist üles ja kõhtupidi kokku direktoriga. Too haarab ilma tseremoonitsemiseta laualt paberid pistab mulle pihku ja teatab, et temal pole rohkem aega kui pool tundi ja ma pean selle aja jooksul valmis saama. Jään talle lolli näoga otsa vaatama, tema (juba täiesti piiri peal olles) hakkab ootamatult jaurama midagi humantitaarklassist ja reaalklassist ja sellest, et ma raiskan oma aega?!?!? Viimase astme segaduses olles otsustan küsida, kuidas on see kõik seotud religiooniõpetusega. Ja siis oli direktori kord sattuda viimase astme segadusse. Vaatas mind, vaatas pabereid. Siis läks oma telefoni juurde, vaatas seal märkmikku ja sai lõpuks aru, kelle või millega tal minu puhul tegemist on. Tema oma arust oli ju terve õhtupooliku rääkinud inimesega, kes tahtis gümnaasiumisse astuda. Oi, kuidas ta siis edaspidi vingerdas :D Aga nii peadbki, udupea selline. Tööst küll asja ei saanud, sest meil ei õnnestunud aegu klapitama panna ja olgem ausad, pärast sellist kogemust polnud mul ka mitte mingusugust tahtmist selle mehega mingit pistmist teha.

3. Viljandi 2012 ehk siis viimane. See oli rühmaintervjuu, mis oli väga mõnus. Diskussioon on alati tore. Selle töövestluse tegi meeldejäävaks fakt, et tulevane tööandja hilines 20 minutit. Nii et see on äkki minu needus? Aga sedakorda oli mul kaks seltsilist ka, kellega sai pinged maha võtta. Probleem oli ainult selles, et üks neist kaaslastest oli mu endine õpetaja ja see muutis minu jaoks olukorra mõneti ebamugavaks. Samas olen ma ÜL-le lõpmata tänulik, et ta ei mänginud mind välja Olga vastu. Vat see oleks olnud kohatu. Ühesõnaga, tore ettevõtmine oli, kuigi selliste vestluste puhul pole ju õrna aimu ka, kas läks hästi või halvasti. Seda ju ikka küsti (tähendab Heiko küsis, peale tema ja mu vanemate keegi ei teadnudki, et ma vestlusel käisin). Ja ega ma osanud selle peale midagi muud öelda, kui et kõige ilusam ruumisvibija olin ma küll. Aga kõik muu jäi saladuseks. Aga nagu näha - ilu loeb :P