Üks, kes kõik on...

Kuna põhiline, mis minu elus praegu toimub, ei kuulu avalikku ruumi, aga miski ajab üle äärte, kriban niisama. Täiesti mõttetult.

Näiteks sellest, kuidas me koolis emakeele päeva ette valmistame (kusjuures ma pole siiani viimselt kindel, kas on emakeele päev või emakeele päev, aga ma lihtsalt ei viitsi kuskilt üle ka kontrollida. Mõlema variandi poolt on võimalik argumenteerida). Jäin täna lihtsalt abituriente vaatama ja mõtlema, et nad on ikka nõnda vahvad tegelased, nii asjalikud ja teemas sees. Kui palju ma olen ärrtitunud, kui näen, et reede pärastlõunal on tundi jõudnud jälle alla poolte tegelaste, kui palju olnud hämmingus, kuidas nad suudavad ülesandeid niiiii kergelt võtta, pingutamisest absoluutselt loobudes...Ja nüüd siis ka need kõige lorumad pakuvad ideid, otsivad lahendusi....Äärmiselt-äärmiselt tore tunne. Vaatamata sellele, et kohustusliku kirjanduse vastamise lahter on e-koolis täis nulle ja ühtesid, komareeglid on nende meelest nõrkadele, sest komad lähevad ju alati tunde järgi...Aga mis seal ikka, vähemalt on neil süda õige koha peal ja see ju peakski olema kõige tähtsam või mis? Aaaa, aktusele teevad kaheteistkümnendikud omaloomingulise etenduse, mis ei ole absoluutselt seotud ei emakeelega....aga tühja sellest, ma arvan, et sellest saab ainus osa aktusel, mida on natukenegi huvitav vaadata. Aktus kui formaat lihtsalt pole minu teema, ma suudan ise ka neil alati seitse korda igavusse surra ja mõelda, miks selliseid asju läbi viiakse.

Niii, järgmisel nädalal on ainult kaks tööpäeva ja siis ongi viimane nädal ja see kõige hullem aeg tööpostil ongi möödas. Mul on vaja direktorile öelda, et ma olen kogu vaheaja ära, aga ma ei julge. Sest ta kindlasti tahab teada, miks ometi, aga ma ei taha sellele küsimusele vastata. Nõme, eks...Natuke väike laps, kes kardab tonte. Aga see on sisemine küsimus ja minu jaoks niiii oluline. Tean, et mõtlen liiga palju, ja liiga palju just teiste vaatepunktist, aga need on minu jaoks olulised inimesed ju. Tänaseks sai selgeks ka see, et 8. märtsil ma kolleegidega ühisele piule minna ei saa, kuna pean sel päeval hoopis teises paigas viibima. Ehk on niiviisi ka parem, Neeme ja Kristin nagunii ei lähe, kelle pärast mul siis üldse oleks vaja kohale kobistada. Aga mingis mõttes on ikkagi kurb.

Üleüldse kõigub meeleolu pidevalt äärmusest äärmusesse, samamoodi entusiasmist täielikku apaatiasse...et hakkab endalegi närvidele käima. Hakkan järjest enam mõtlema, et peaks äkki veganiks hakkama. Mida rohkem ma selle kohta loen, seda mõistlikum see tundub. Eriti jälgides seda, kuidas mu organism käitub pärast korralikku lihapraadi. Aga noh, entusiasmi ju pole....

Üldiselt aga, lase vabaks!