Reaalsusega põmdi pähe

Koolivaheajal sai väisatud (jumal, mis sõna eesti keeles olemas on) üht kõige kummalisemat koolitust, mida ma üldse suudan ette kujutada. Ühelt poolt siis seltskond, mis polnudki nõnda kohmetuks tegev, kui kartsin. Olen vist ikkagi täiskasvanuks saamas, tahan ma seda või mitte. Eh, uues koolis ma ei saagi nautida enam pesamunastaatust, eks seegi näitab, et vanus ja elukogemus tuleb, kus ta´s pääseb. Teine poolt koolituse juures oli hr Koolitaja. Uskumatult veetlev tüpaaž, tundus, et ta ei olegi siit maailmast, tõesõna. Kogu aeg õhkõrnalt kuskil pinnavirvendusena lihtsalt. Ja kolm päeva sellist pinnavirvendust...oli kokkuvõttes üsna väsitav. Kuigi pigem postiiivses võtmes väsitav. Mitte Viimsist-kodutallu-ühistranspordiga-viis-tundi-kestnud-matk väsimus. Ja pani siiralt mõtlema selle peale, miks ma midagi teen ja et teha tuleb seda, mida ma tahan.

Sellise emotsiooni pealt sai siis täna tööle mindud - ma tahan. Ja oma naiivsuses eeldasin, et teised ka tahavad. See oli siis koht, kus reaalsus lõi kõmaki vastu vahtimist, sest nojah....tegelikult ei oli kõik samamoodi (loe: lastel oli jummala savi). Ja siis ma lõpuks pärast seitsmendat tundi koju põristades mõtlesingi, miks kuradi pärast üldse pingutada, kui vastu praktiliselt midagi ei saagi. Ma usun siiralt sellesse, et õpetaja roll ei ole inimestele püha tõde selgeks teha, vaid olla suuniseks neile, kes ISE TAHAVAD midagi teada saada, tuleneb see tahe siis millest iganes, õpisoovist, hea hinde soovist, ülikooli sissesaamissoovist, ühesõnaga, mingisugusest soovist, mis ei ole seotud asjaoluga, et LIHTSALT PEAB. Jõuan jällegi oma vana mure juurde - mida rohkem ma viibin Eesti haridussüsteemis, seda vähem julgen ma oma poega selle sisse lasta. See kollektiivne ignorantsus ajab mu hulluks, halliks ja tülpinuks. Mida ma ometi tegema peaksin, et inimestel endal oleks huvi areneda? Mitte lihtsalt läbi saada. Lihtsalt ära õppida see, mis on ette antud. Et tekiks julgus oma arvamus välja käia. Ma tõesti ei mäleta, et ma oleks kordagi tunnis öelnud, et ei-ei-ei, see on nüüd täiesti vale, loll laps. Ma olen alati püüdnud ka vales vastuses leida midagi õiget, näha loogikat, mis viis viltusele rajale. Ainult siis, kui inimene teab, kus asjad lappama läksid, on võimalik ju paremaks saada. Erinevaid töid tagasi andes võtab ikka tuju ära küll, kui näed, et need visatakse ära pilkugi peale heitmata. Milleks siis see vaev, mida ma näen töid kokku pannes ja parandades, võiks ju tõesti panna hindeid puhtalt näo järgi, nagunii on igaühe tase mul ju suure tõenäosusega teada. Keel on ju muusika, keel on fantaasia, keeles on nõnda palju valikuvõimalusi, mis kõik on võrdselt õiged, mis kõik on võrdselt head. Miks inimesed tahavad siis ainult üht õiget varianti ära õppida. See on ju nii igav....

Äh, positiivne on see, et meie uurimistöö sai väga hea retsensiooni (mis on ka tõepoolest ära teenitud), tuleb loota, et Laura närv peab kaitsmisel vastu. Päriselt ka, see on üks parimatest uurimistöödest, mis meie koolis on tehtud. Ja ma ei ütle seda AINULT selle pärast, et mina seda juhendasin :D