Ülevaade lugemistest 2. Reeli Reinaus "Must vares"

Objektiivselt võttes ei vääriks see raamat omaette postitust, aga mulle tundub, et ma peaksin siiski ära märkima, mida ma arvan eesti noortekirjandusest, ja see raamat on päris hea aluseks võtta.

Ütlen kohe ära, et "Must vares" ei ole sugugi mitte halvem, kui on näiteks "Neetud". Kindlasti on see parem kui "Medaljon". Kindlasti on see kordades parem kui "Ebaõnnestunud" (selle raamatu puhul ütleks ma taas, et nimedel ON tähtsus). Aga ikkagi. Kunagi olid sellised noortekad, nagu "Toomas Linnupoeg", "Õhupall", "Neitsi Maarja neli päeva", "Miks sa vaikid". Kindlasti veel mõni, mis mul kohe meelde ei tule. Täiesti klassikalised noortekad, mida ma siiani meeleldi kätte võtan, sest need on hästi kirjutatud, veenvad, loogilised ja kujutavad midagi, mile kohta võiks arvata, et see on päris elu. Mis on viimasel ajal vastu panna? Esimese hooga tuli pähe "Mängult on päriselt", kuigi kui pikemalt järele hakata mõtlema, siis ma seda visti ikka "Neitsi Maarjaga" päris ühele pulgale ei paneks, kuigi peaaegu. Pisukese mõtlemise järel meenus: Anni-raamatud muidugi! Kui kristalselt aus olla, siis tegelikult küll ainult esimene osa, teine ja kolmas kipuvad jälle kuskile ääremaadele, nii et kuigi ei saa kahtluse alla seada nende raamatute kirjutamisviisi, on nende lugu iseenesest mitte nii särav. Eriti teises osas. Ja jama on see, et mulle ei meenugi praegu rohkem. Veel hullem on see, et ma TEAN, et ma olen lugenud palju viimase aja noortekaid (eriti sel aastal, kui mul oli 9. klass, kes armastas neid lugeda - et siis sammu nendega pidada), aga ma ei ole enam kindel, mis mingis raamatud juhtus, sest nad kõik on nii kohutvalt sarnased. Ahaa, üks teistest erinev tuli veel meelde - "Kuues sõrm", see oli päris hirmus raamat. Hirmus siiis selle sõna otseses mõttes, see oli suisa kõhe raamat :D

Aga nüüd siis "Mustast varesest" ka. Lugesin sellepärast, et mul tekkis õde K juures kümme minutit vaba hetke ja see oli esimene raamat, mis preili Kirke raamaturiiulist näppu sattus. Ja kui juba lugema hakkasin, siis ikka lõpuni ka. Raamatust siis nii palju, et .... öööööööööööööö..... ma ei oskagi midagi öelda. Üsna tobe ja uskumatu süžee :D Mul ei tule ühtki võrdlust isegi pähe, ka mitte muinasjuttudest. Võib-olla nt "Wõlukunst", kus selgus, et see tüüp oli vend. No ühesõnaga, ära hinda raamatut kaane järgi ja muu selline stuff. Ja et ebaõigluse vastu tuleb võidelda. Loomulikult tuleb, aga selles raamatus oli see nii kohutavalt

moraliseeriv lõpuks, et nagu ikka - ajas iiveldama :D Tegelikult võikski olla ka selline noortekas, kus selgub, et pahad ei muutugi heaks, nii nagu päriselt on. Et kui kedagi kiusatakse, siis tema ainus pääse ongi koolivahetus või lõpetamine. Ja kiusajad ei saagi mitte kunagi aru, et nad on halvad olnud. Ja sellegipoolest ei lähe neil elus edaspidi kõik peesse, vaid vastupidi - nad on erakordselt edukad, sest neil on sügavlt pohh, mida teised arvavad või kas teised saavda haiget. Eh, ühesõnaga, sellist vastikut küünilist raamatut tahaks eesti noortekatest leida. Kui keegi teab sellist, andke mullegi märku.

Õigluse nimel mainin siiski ka selle ära, et ma tõepoolest ei ole "Musta varese" ja kõigi nende teiste sihtrühm, nii et tegelikult need raamatud ei peagi mulle meeldima. Kuigi ma ei saa aru sellest, et "Toomas Linnupoeg" meeldib mulle ju ikka veel.

Püüdsin leide teistsuguseid arvamusi:

Arvamus 1

aga kippus ikka samasse auku:

Arvamus 2