Igatahes toimus neljapäevast laupäevani Rock Ramp. Ja tõepoolest, oleks ma noorem, siis mina käiksin edaspidi ainult rambil ja folgi jätaks neile elitaarsetele linainimestele, kes ei joo ega suitseta, kes käivad kontserdil rahulikult muusikat kuulamas, olles tänulik korraldajatele, kes on nii palju istekohti loonud, ja kes leiavad, et pärimeeter on parim asi, mis folgiga kunagi juhtunud on. Arvestades rambi kasvavat populaarsust, võibki lõpuks minna nii, et folk on uus vanamuusikafestival ja noored möllavad rambil. Mitte et ma ise pretendeeriksin möllamisele, ausalt, lihtsalt ei viitsi pikalt ja laialt sedalaadi asju ette võtta, aga hinguse mõttes olu ramp ikkagi parem.
See, miks mul ikkagi ka käepael oli, on seotud härra H-ga, kel on Nöpsi ees kustutamatuid teeneid, nii et ta oli listis. List aga tagas sissepääsu ainult ühele inimesele, nii et mina oleksin võinud soovi korrral osta endale pileti 20 eurtsi eest, mis minu entusiasmi arvestades ei oleks olnud mõistlik. Härra H küll teatas väga džentelmenlikult, et tema võib küll selle väljamineku teha, aga mina isiklikult teaksin paari mõistlikumat kohta, kuhu raha paigutada. Igatahes, härra H on ju erivajadustega ehk lihtsamas keeles öeldes invaliid. Sama suure protsendiga kui ratastoolis olevad inimesed, mis on minu meelest veider. OK, ma saan aru, et ta selgroog ei toimi päris nii nagu teistel inimestel ja püsti seisab ta lihtsalt tänu oma seljalihastele, aga minu meelest on tema võimalused siiski suuremad kui ratastoolis olevatel inimestel või pimedatel. Mitte et ma otseselt kurdaks, tasuta ujumised ja soodustused erinevates paikades (nt Rock Rambil) on ju toredad. Et siis härra H ütles, et tema ostab mulle sooduspileti. Oukei, põhimõtteliselt ei olnud tegemist pettusega, sest listipileti osas polnud ju vahet, kes seda kasutab. Läksime siis piletit ostma, aita.
Enne meid tormas aita sisse keegi Neiu, jooksis leti juurde ja küsis, kas siin müüakse Rock Rambi pileteid. Ei müüda, ait ei ole selle üritusega kuidagi seotud. Pöörasime siis meiegi kurva näoga ümber, mõeldes totralt pikale jalutuskäigule Statolil, kui silmasime aida uksel Piletilevi märki. Kõps tagasi uurima, KUS see Piletilevi siis asub. Tädi leti taga (naeratades):
"Mis pileteid te soovite?"
"Rock Rambi...."
"Üks või kaks?"'
"Möh?"
Kümme sekundit tagasi EI MÜÜDUD selles asutuses selle ürituse pileteid.
Ostsime pileti ära, härra H üritas isegi oma tunnistust letti lüüa, aga tädi ainult naeris südamest ja ütles, et tema küll midagi kontrollima ei hakka, eks ürituse korraldajad teevad seda ise. Nii et põhimõtteliselt oleks võinud nt vanaema pensionitunnistusega endale tasuta pileti osta, sest keegi ju nagunii ei kontrollinud.
Läksime siis pieltit käepaela vastu vahetama, tunnistust keegi ikka näha ei tahetud. Küll tekksi ootamatu hetk pärast seda, kui mina olin oma roosa paela kätte saanud. Nimelt võttis neiu leiti taga kätte ka punase paela ja teatas rõõmsalt: "Saatjale on tasuta :)" See pani juba meid ka naerma, kui tasuta, siis tasuta. Preili Sirkka tuli ja oli siis minu saatja.
Reede õhtul ei näinud me küll enam suurt midagi, sest ma lihtsalt jõudsin nii hilja linna, lapsevanema rõõmud. Nii et ainus kontsert, kus me viibisime, oli Nemesis ja see ei ole kindlasti minu lemmikbänd. Selle eest paljudele teistele meedis see väga, nii et isegi meeletu välgutamine ja paduvihm, mis sundis meid evakueeruma, ei morjendanud neid. Tehasesse sel aastal ei julgenud minna, sest eelmisel aastal oli seal heli lausa füüsilist valu tekitavalt halb.
Aga laupäeval olime tõelised festivallased, külastades
Orelipoissi (ok, selles videos pole Orelipoiss ilmselgelt üksi, rambil oli)
Def Räädut
Singer Vingerit
JMKEd
Viimane neist meeldis väga Ruudile (jah, käsime tõepoolest esimest korda kuskil sellisel täiskasvanute üritusel koos lapsega. Ma üldiselt olen püüdnud seda vältida, sest tüübiga koos käimine tähendab seda, et nautida tegelikult ei saa. Teda kuskil muruplatsil taga ajada võin ma kodus ka. Aga sedapuhku olid kõik võimalikud lapsehoidjakandidaadid reeturlikult linnast põgenenud, nii et meil polnud teist võimalust. Kokkuvõttes polnud väga hull, Orelipoisi ajal ta elas sisse, Def Räädu ajal tegin talle nalja ja ta mängis kõnniteekividega, Sinku Vinku ajal sõitis rattaga ja JMKE ajal nautis muusikat. Et oli võimalik küll, kuigi olegem ausad, väita, et sedasorti üritustel on täiesti normaalne käia lapsega, oleks siiski liig. Mõni lapsevanem näeb seda asja muidugi vist teisiti, aga ma pole kunagi ka aru saanud, mis puhul nt võetakse väikseid lapsi kaasa täiskasvanute sünnipäevadele, vanaemade-vanaisade omad välja arvatud siis. See on ju kõigile tüütus. Nojah, ma lihtsalt ei arva, et kui sa oled lapse saanud, siis peabki iga tegevus olema KOOS temaga. Ja et kui jätad ta üheks ööks kellegi teise hoole alla, et natuke pidutseda, siis oled kohe Põrgu Lita Kuninganna vmt.).
Et siis Ruudile meeldis JMKE nii palju, et ta avaldas soovi lavale lähemale minna. Naiivselt olin sellega täiesti nõus ja lasin tal enda ees minna. Minu õuduseks selgus, et Ruudil on kaasasündinud anne liikuda läbi rahvamassi, nii et üks silmapilk ja ma leidsin end sõna otseses mõttes lava eest. Saate aru, keset ööd punkkontserdi lava ees oma 120sentimeetrise pojaga. Meenusid siniseks pekstud puusakondid, mis ikka selliste kontsertide esireaga kaasas käivad. Lisaks meenus ka lugu, kui preili Getteri sünnipäeval DND kontserdil käisime ja Hetty ühe erilise kargajaga mõõtu võttis, mis päädis sellega, et ühel hetkel seisin kontserdil, siider peas. See lugu iseenesest on kohutavalt naljakas. Aga JMKE-l Ruudiga kahekesi seistes tundsin sõna otseses mõttes paanikat. Keerasin aegluubis pead ja minu kõrval seisva noore punkari silmis peegeldus mu enda õud, eriti kui ta mulle pead raputades ja täielikus hämmingus ütles: "See ei ole hea mõte." Põgenesime, sest uus lugu hakkas pihta ja ma juba tundsin, kuidas rahvamass hakkas peale suruma. Viskusime lava äärde, kuhu olid kogunenud vanad ja väsinud punkarid. Minul oli pulss täiesti laes, Ruudi nõjatus aiale ja nautis vaikides kontserti. Igaks juhuks mainin ära, et lapsel olid muidugi klapid peas, ega ma päris hull ka ei ole.
Et siis jah, päris meeleolukas ettevõtmine oli :)
No comments:
Post a Comment