Kunagi talvel võtsime ühe klassiga "Punamütsikest". Et kuidas see lugu on aja jooksul muutunud, millised on olnud tõlgendusvõimalused ja milliseid anekdoote on "Punamütsikese" teemadel olnud. Olete ehk ka kuulnud nendest, et "mis mul karta, teed ma tunnen ja seks mulle meeldib" ja "see ei ole saba, ütleb hunt ja punastab".
Nojah, eile oli mul eesti keele tund. Käsil on see kursus, mis räägib, millised keeled maailmas on, mis roll keelel on ja millest keel üldse koosneb. Teemaks olid keelemärgid. See on üsna ... tüütu teema. Aga räägin siis hoolega, et keelemärgil on kaks poolt - tähistaja ja tähistatav. Et üks on see sõna, mida me saame lugeda või välja öelda, näiteks kass (kirjutan hoolega sõna kass), ja teine siis see asi või nähtus ise, millele viidatakse (joonistan oma jutu ilmestamiseks ühe ilusa kassi).
Klassis on hetk mõtlikku vaikust.
Lõpuks tuleb küsimus: "Õpetaja, miks sellel kassil nii palju jalgu on?"
Astun sammu kõrvale ja vaatan, tõesti - tundub, nagu kassil oleks viis jalga, saba on ka kuidagi kummaliselt jala moodi. Püüan asja paranda ja teen (enda meelest) sabast sellise valge otsaga saba (nagu rebastel tavaliselt pildil).
Klassis on hetk helisevat vaikust. Ja siis tagapingist: "See ei ole saba, ütleb kass ja punastab."
Naersin nii et pisarad silmis.
Nüüd ma tean, et midagi neile tundidest ikka jääb meelde :D
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
"Raha mul ei ole ja seksida meeldib", teadsin mina.
ReplyDeleteAga tore lugu. Ja tore, et sa kirjanduse lastele huvitavaks teed :) Miks mina ei mäleta, kuidas me sõja & rahu tundides Rževski anekdoote rääkisime...?
DeleteMa tegelikult ise olen ka rahva seast kuulnud rahaga varianti, aga Lotman kirjutas meie alustekstis teetundmisest.
DeleteHuvitav on muidugi suhteline mõiste. Meil oli täna kohtumistund Triin Soometsaga. Pärast läksin klassi ja rääkisin, kuidas minu meelest oli niiii huvitav. Soomets rääkis vaikselt, ilma suurte emotsioonideta, aga kuidas lõpuks tekkis nii kihvt pinge ja üldse, kuidas mulle tema luuletused meeldivad ja... Silmanurgaks nägin, kuidas ühed tüdrukud nihelevad. Kolmapäeval olin just sellele klassile (meil siis algasid tunnid) rääkinud, mida ma neilt ootan, ja üks asi oli, et ootan neilt oma arvamust ja julgust seda välja öelda. Tüdrukud siis võtsid end kokku ja näitasid mulle oma arvamust :) Et nende meelest oli tühi ja igav, jutt oli vaikne ja monotoonne, luules kordusid kogu aeg samad mõtted. Muidugi kiitsin neid, et nad ei hakanud minu rõõmuks vaimustunud nägu tegema, aga ise mõtlesin küll, et ... huvitav :D
Mhmh. Ma ei ole täiskasvanute luulest iial aru saanud. Kohtumisel luuletajaga võib luuletaja kõrvade peal käia - ma ei kujuta ette, et ÜLDSE MISKI teda mu jaoks huvitavaks teeks. Nii et ma saan su plikadest täiesti aru.
DeleteA ma usun, et kui osa klassi nautis, siis on juba hästi.
Rääkides sellest, et "huvitav" on suhteline mõiste - mind erutab keelemärgi teema vägagi.
ReplyDeleteJust ennist Marca pool, kui Kaur tegi üldistusi, et meestele ei meeldi omavahel rääkida, mida sõbrad teevad ja millest mõtlevad, kaalusin ma, mida ta küll selle "sõprade mõtlemise" teema all silmas peab - ja tahtsin näitlikuks küsimuseks esitada just seda: kas minu huvi selle vastu, mida keegi mu tuttav mõtleb keelemärkidest, nt kas ta pooldab nende kirjeldamist tähistaja-tähistatava mudeliga või semantilise kolmnurgaga, on huvi tundmine selle vastu, "mida sõbrad mõtlevad".
Mul on siiamaani meeles rõõmukihvatus, kui mu de jure oponent, de facto juhendaja, märkis, et semantiline kolmnurk tundub talle tähistaja-tähistatava mudeliga (kus mõlemad eristuvad teistest tähistajatest resp. tähistatavatest binaarsetes opositsioonides) võrreldes kohmakas, sest ma olin selleks ajaks juba veidi aega salamisi midagi taolist mõelnud, oskamata-julgemata seda korralikult sõnastada.
samamoodi huvitab mind, mida keegi mõtleb prantsuse barokktantsu baroksusest või õigemini selle puudumisest - et kas tal oleks samasugune rõõmukihvatus, kui ma ütleks kõva häälega välja, et mis barokk, see on ju puhas klassitsism. kas see on huvi tundmine selle vastu, mida sõbrad mõtlevad?
tähistaja-tähistatava teemal ja kas peale nende mingi kolmas nurk veel on - vaidlesime ühe trupiliikmega mingile festivalile sõites pool teed selle üle, kas on üldse mõisteid, mis ei oleks üldmõisted.
Delete... ja ma läksin vaieldes nii kirglikuks, et ta juba kartis ühe mu eriti jõulise "EIII!" peale (kui ta ütles mu seisukoha kohta, et see on platonistlik), et on mind kogemata solvanud. kuigi võimalik, et ma võiks ka solvuda, kui mind platonistiks nimetataks. aint et tookord tuli jõuline "EIII" pigem sellest, et ta sai minust täitsa valesti aru.)
Deletema kohe ei saa.
Deletekle, tähistatav ei ole ju see asi või nähtus, mida häälikute või tähtede kombinatsiooniga esindatakse. tähistatav on see mõiste, mida kõneleja või kirjutaja silmas peab ja mille ulatus eeldatavasti mingil määral teiste keelekasutajate omaga kattub. see asi või nähtus, mida mõistega mõeldakse ja millest hääliku- või tähekombinatsiooniga räägitakse, on see semantilise kolmnurga kuramuse kolmas nurk, millest ma kahtlen, kas selle lisamisest mudelisse on üldse mingit kasu.
st ma pean silmas, et päris maailmas jookseb ringi trobikond entiteete, mille kohta me oleme teinud üldistuse, otsustades, et nende ühised omadused on erinevate omadustega võrreldes piisavalt tähtsad, et nad ühe mõiste alla koondada, ja siis kasutame selle mõiste tähistamiseks sõna "kass". Eesti "kassi"-mõiste puhul oleme näiteks oluliste omaduste hulka võtnud liigilise kuuluvuse (jättes praegu kõrvale küsimused "liigi" mõiste probleemidest) ja pidanud ebaoluliseks looma sugu. a näiteks "lehma" puhul on oluline ka sugu ja teatavate mööndustega võib isegi öelda, et liik seda ei ole (kui me saame rääkida "hirvelehmadest").
ja kui "kass" on veel suht lihtne juhtum ja võib jätta mulje, et ega siin ikka erilist üldistust tehtud ei ole, siis võtame kasvõi "puu" või veel parem, "lille". Või "õe" või "venna" (mulle on see viimane valvenäide, sest ungari keeles puuduvad mõisted, mis vastaks täpselt meie "õele" ja "vennale" - neil on olemas olemas mõisted vanema ja noorema õe-venna kohta ja siis üldine mõiste, mille vaste on inglise "sibling". aga sellist meie moodi täpsusastet, kus mõiste määratleb ainult samade vanemate lapse soo, aga mitte tema suhtelist vanust, neil pole.
vabandust lohakate sulgude pärast.
DeleteMul on nii kahju, et minus puudub kirg keelemärkide teema suhtes :D Ma olen lihtsalt väga nõus sinuga.
Deletehihii.
Deletema olin muidugi see, kes ülikoolis filli ainetest kirjanduse omi eriti ei viitsinud võtta, v.a strukturalism ja poststrukturalism (mis on otsast juba lingvistika moodi), lingvistika oli lõbusam, see on rohkem matemaatika moodi.
Kusjuures sõna `hihii` tekitas lastel väikese arutluskoha. Et on see siis sümbol või ikoon? Või hoopis indeks?
Deleteikoon, kindla peale. mida lapsed arvasid ja millega põhjendasid?
DeleteMa olen tükk aega mõelnud, kuidas nende mõte jooksis, tol hetkel (kahjuks natuke kauem aega tagasi kui see kassisabatund) tundus loogiline küll. Mõttekoht tekkis vist sellest, kas hihii (või siis hahaa või höhööö) on ikkagi hihii või ainult viitab sellele et "hihii oli siin".
Deletemumst on lihtsam sorteerida neid nii, et ühel juhul on oluline sarnasus; teisel juhul põhjuslik seos või osa-terviku suhe vms metonüümilist. see, et hihii viitab sellele, et "hihii oli siin", ei ole iseenesest näitaja, pmst võib ükskõik mis sorti märk viidata sellele, et miski kuskil toimus, isegi kui tähistaja on täiesti arbitraarne.
Deletea muidugi on selgi juhul huvitavaid erijuhte. su blogi sööb kommentaare, mis ei ole google accounti pealt tehtud, aga ma ennist mõtlesin kõigepealt tuumaplahvatuses aurustunud inimese kujutise peale, millel on selle inimesega nii põhjuslik suhe (ja mis sisaldab ehk ka tema osi) kui ka sarnasus. ja siis läks mõte fotograafiliste kujutiste peale üldse. kes või mis iganes on fotol, on füüsilises maailmas üks selle kujutise põhjustaja (filmilindi puhul on see, et objektid jätavad sinna jälgi, ilmne, digitaaltehnoloogiast tean ma vähem, vbla sellega on teisiti).
st ma pean silmas, et sarnasus või põhjuslik seos peaks olema tähistaja ja tähistatava vahel. see, et ma üleüldse kasutan mingit märki, andmaks teada, et "Vova oli siin", ei ole märkide liigitamiseks produktiivne, sest selleks kasutatakse nagunii mis iganes märke. Vova võib sellest teadaandmiseks joonistada oma pildi (ikoon), maha unustada oma pusa, millest leitud DNA abil detektiiv hiljem tuvastab, et ta seal oli (indeks) või sellest sinna seina peale kirjutada (sümbol).
DeleteÜhesõnaga, différance!
ReplyDelete(ma ei ole "erinewuse" kui tõlkevastega üldse eriti rahul, sest sealt jääb tähenduse lõputu edasilükkamise mõte täitsa välja, aga paremat ei oska pakkuda ka.)
KUI ma saaks Derridast aru (õnneks ma ei saa ja üldiselt arvan, et on osav sõnakunstnikust petis) JA mu sõber saaks Derridast aru, SIIS ma muidugi tunneks huvi, mida ta sest teemast mõtleb.
ReplyDeleteJa muidugi tahame me teada, mida me sõbrad teevad... Kuhu sa sel suvel lähed? Kas uus töö on huvitav? Aga see uudishimu on piiratud ja ei ulatu igapäevaelu tasandile.
Hoiatus: järgneb räme soopõhine üldistamine.
Mäletate, mismoodi avaldab armastust naine ja mismoodi mees?
Mees: "ma armastan sind."
Naine: "kas sa armastad mind?"
Ehk, mehed teavitavad maailma oma arvamusest ja neid väga ei huvita, mida maailm vastab. Vova oli siin, luule on nõme, Derrida on šarlatan. Naised, vastupidi, üritavad oma arusaama ülejäänud maailma vastu valideerida. Kas mu uus kleit on ikka ilus? Kas mu laps on sama tark kui naabri oma? Kas mu arusaam keelemärkidest on sama mis teistel?
Aga vastus notsu küsimusele oleks siis "jah, ikka".
ma arvan Derridast enam-vähem sama halvasti, a keelemärkide binaarse mudeli eelistamiseks ei pea teda armastama, ega tema seda välja ei mõelnud. selles mõttes olen ma lihtsalt saussuriaan, aga différance on lihtsalt mugav mõiste, kuidas seda kiiresti illustreerida (ja see konkreetne idee on Derridal hea, olemata ühtlasi midagi eriti arusaamatut. Saussure'ilt laenatud muidugi; ja tänu vikipeediale ei pea sellest lugemiseks Derrida enda läbitungimatuid tekste puutuma).
ReplyDeletea mis su ülejäänud juttu puutub... kui see nii oleks, siis ei oleks kunagi näha ühtegi meest kirglikus vaidluses, kus üritatakse üksteist ümber veenda. see, kellel on ükskõik, mida teine mõtleb, ei viitsiks.
ja sa ise oled muidugi parim vastunäide oma teesile: ma ei tea kedagi, kes esitaks rohkem küsimusi stiilis "MIKS sa nii mõtled?", "MIKS sa seda kardad?" jne. kui asi ei ole nüüd just selles, et selliseid asju küsid sa ainult võõrastelt, veebis kohatud inimestelt.
Ma ju ütlesin, et räme üldistus! Ma ilmselgelt defineerin meest nii, et ma ise sellesse definitsiooni ei mahu. No tõesti, mis mees see on, kes viitsiks netis sõnasõdu pidada.
DeleteJah, ma küsin päris-tuttavate käest ka küsimusi nagu "kas sul on ikka veel sama naine". Miks-küsimusi esitan ma kõige rohkem vist tööalaselt.
Miks sa üldse arvad, et ma peaks meesugu hästi esindav näide olema? :)
ma ei arvagi et sina oleks representatiivsem kui keegi teine, aga neist, kellega ma mingil moel suhtlen, oled sa vist kõige varmam sõna võtma stiilis "meie, mehed" (erinevalt A.-st, kes vastab iga kord, kui ma meeste kohta midagi küsin, "kust mina tean, mida mehed mõtlevad?" nii et ma järeldasin, et sa TAHAD meessugu esindada.
Deleteviimane stiilinäide oligi sealsamas Marca blogis - "Meestel (rämedalt üldistades, lisage ohtralt #notallmen tääge vms) sihuke inimlik uudishimu puudub. Seega ei morjenda meid ka, mida Madonna kellestki arvab või kuidas see keegi hetkel välja näeb."
Deletea seda rõõmukihvatust võib teisiti kirjeldada ka nii, et "ma mõtlesin, et kõik on lollid, aga näe, keegi ikka ei ole ka." see ei ole rõõm oma arvamusele valideerimise saamiseks, vaid rõõm sellest, et maailm on natuke targem, kui ma arvasin.
ReplyDeletesamamoodi tundsid end ilmselt näiteks matemaatikud, kui nad omal ajal hulgateooria poolt ja vastu kaklesid.
jäin praegu mõtlema, et veelahe, mida sa kirjeldad, ei jookse ehk mitte sugugi meeste ja naiste, vaid pigem maagi ja müstiku tüüpi inimeste, resp. tehniku- ja teadlasetüüpi inimeste vahelt. tehnikul on tõe tagaajamisest suva, peaasi, et töötab. a näiteks Poincaré peab vajalikuks hulgateooria vastu sõdida.