Klassiõhtutest nostalgiaga

Noorhärra käis oma klassiõhtul ära. Oli suhteliselt rahul. Mingit ülimat vaimustust polnud, seda ma ei lootnudki, aga üldiselt oli tore olnud. Minu meelest oli ta lihtsalt natuke pettunud, et klassiõhtu tähendab seda, et pärast tunde mängitakse ja süüakse koos. Ma isegi ei tea, mida ta oma peas ette kujutas.

Mis mulle aga hullusti meeldis, oli see, et ka nemad mängisid "Pikka nina". Mul läks tuju kohe heaks, kui meenus, kuidas me ise fanaatiliselt sedasama kõikidel klassiõhtutel, sünnipäevadel ja muidu koosviibimistel mängisime. Kusjuures vanuse lisandudes sai mäng ka lisaleveli. Kui valik osutus valeks, tuli sellele valele valikule suud anda. Musi noh. Seda varianti me klassiõhtutel ei mänginud :D

Teine mäng, mida omal ajal lõpmatuseni mängiti, oli "Silma pilgutamine". See on kusjuures mäng, mille käigus ma esimest korda tunnetasin ... tõrjumist. Ma ei oskagi sellele nime anda. Ühesõnaga, mängu mõte on ju selles, et kutsud silmapilgutusega endale uue kaaslase. Ja seda mängu mängides märkasin esimest korda, et mitte kõigile ei tehta silma. Ma ise olin nii umbes seitsmenda klassini särav päike ega mõelnudki eriti sellele, et võibolla kellelgi pole nii palju sõpru. Aga ükskord kutsusin endale paariliseks ühe klassivenna, kes oli tark ja kindlasti tore ka, aga mitte selline seltskonna hing. Ja too mäng oli kohutavalt igav, sest mitte keegi ei meelitanud minu paarilist minu juurest ära. Siiani on mul meeles veel see sõnadesse mitte valatav kurbus.

Millalgi 5. või 6. klassis oli meil praktikant, kes õpetas järgmise tõelise hittmängu - "Sülle istumine". Mõte oli selles, et kõik istuvad ringis, ühel seotakse silmad kinni, teda keerutatakse kohapeal, siis vahetavad ülejäänud koha, kinniseotud silmadega isend peab kõndima kellegi juurde, istuma talle sülle ja kobamise teel aru saama, kelle sülle ta istus. Seda mängu sai ikka tunde mängitud. Eriti sünnipäevadel.

Klassiõhtutel oli alati ka viktoriin, mille õpilased kokku panid. Viiendas ja kuuendas oli ka playback. Ja siis loomulikult tants. Kusjuures poisid palusid tantsima. Selline paaristants läks üle kuskil seitsmendas klassis ja rohkem oma elus ma tegelikult polegi käinud sellistel pidudel, kus iga tantsu järel palutakse endale uus partner. Isegi meie praegustel kooli jõuluballidel on pigem nii, et paarikesed tantsivad ja siis mõni klassivend tantsitab klassiõdesid (ja õpetajaid), aga neid on ikka vähe. Meie tõeliseks lemmiktantsubändiks oli tol ajal L´dorado. Minu esimene folk lõppes L`doradoga ja see oli ka esimene kord, kui ma hommikuni tantsisin.

Oh, olid ajad :D