"Arkaadia" on mu kuklas tiksunud juba peaaegu kakskümmend aastat. Sellest ajast, kui Tallinna Linnateater seda 97. aastal mängis ja peaaegu kõik suuremad teatriauhinnad endale sai. Mitte et ma seda tollal vaatamas oleksin käinud. Lihtsalt olin suur teatriteoreetik ja Linnateater pakkus mulle erilist huvi. Mul oli isegi too Linnateatri raamat, mis jutustas, kuidas sellest teatrist just selline teater sai. Ühesõnaga, ma olin väga positiivselt meelestatud. Lisapositiivsus tuli ka "Utoopiast", mis mulle samuti väga meeldis.
Aga eileõhtusest"Arkaadiast" siis. Tekst oli tihe-tihe. Mis oli väga lahe, sest haaras endasse ja fakt, et mõlemad vaatused kestsid üle pooleteise tunni, ei andnud ennast vaatamise ajal peaaegu üldse meelde. Sellise keskmise huvitavuse astmega tüki puhul on minu meelest maksimaalne mõnus istumise aeg tund ja viisteist minutit. See on sama aeg, mille jooksul õpilased koolis liigse pingutuseta suudavad kaasa mõelda. Sealt edasi on üldiselt kõik väsinud. Aga "Arkaadia" puhul oli laval räägitav nii põnev, et tähelepanu jätkus lõpuni. Kusjuures selleks, et teksti mõista, tuli kulutada lisaenergiat, sest näitlejate kõne lihtsalt ei kostnud saali. Karol Kuntsel eriti entusiastliku kirjandusteadlasena rääkis kogu aeg nii ... erutatult, et tema sõnadest oli raske aru saada. Samamoodi kõigist teistest, kes otse publikusse ei rääkinud. Tükk aega aruatasime, kas asi võib olla Vanemuise saalis. Aga pigem vist ikka mitte. Igatahes oleks mõistlik võimalusel võtta piletid esimestesse ridadesse, meil oli 11. rida ja mõned kohad läksid kaotsi.
"Arkaadia" tutvustused räägivad, et tegemist on omamoodi kriminaalse looga (saladuse lahendamine), mis toimub kaasajal, ja teisalt siis 19. sajandi alguses aset leidnud looga, kus 13-aastane tüdruk (vist) mõistab asjade olemust, aga seda kõike häirib pidev melu mõisas, kus inimesed on hädas oma armuasjadega ja aia ümberkujundamisega ja... Ehk siis tutvustuse järgi võib jääda mulje, et tegemist on üsna tegevusrohke asjaga. Tegelikult ei ole. Tegelikult inimesed istuvad ja räägivad. Aga kuna tekst on nii hea, on see kõik nii huvitav. Ma vaatamise ajal mõtlesin, et see lavastus meenutab mulle raamatut "Jeruusalemm". Sellega oli ka nii, et mulle meeldis seda lugeda. Juba esimestest lausetest sain aru, et see kirjutatud täpselt minule. Aga mis seal raamatus tegelikult toimus - mina ei tea. Tean ainult seda, et see haaras mind täielikult. Samamoodi siis ka "Arkaadiaga". Jah, praegu ma mäletan, et seal oli Fermat´ teoreem. Ja küsimus, miks Byron Inglismaalt lahkus. Aga ma tunnen juba ette, et varsti ma enam ei tea, millest konkreetselt oli juttu, jääb ainult hea ja helge tunne, millega ma ka eile teatrist lahkusin.
Nii et kokkuvõtlikult - mulle hullusti meeldis. Eks 19. sajandi meestemood ole minu meelest alati ääretult kütkestav olnud :D
Kavaleht oli taas väga põnev!
No comments:
Post a Comment