Seisin täna sööklaleti ees ja üritasin välja mõelda, mida lõunaks süüa. Tänapäeval on valik ju nii lai, lisaks riiklikule koolisöögile on meil (õigel ajal sööma jõudes) võimalik valida mingi kuue-seitsme erineva söögi vahel.
Ühesõnaga, seisin ja mõtlesin, kui minu kõrvale ilmus meie Tähetüdruk (ikka seesama, kes "Fausti" luges). Seisis seal ja ütles: "Eliisabet, ma tahtsin öelda, et mulle väga meeldis see mõte, mida sa eile ütlesid." Kuna ma olin ta käest eile uurinud, kas tema vanaema ei tahaks ühe uurimistöö raames oma pensionärideklubis black metalit kuulata, eeldasin, et jutt on sellest. Tähetüdruk itsitas natuke (mõte sellest, kuidas 70aastased Behemoti analüüsivad, on ka minu meelest kelmikas), aga tõsines siis kiiresti ja raputas pead: "See oli ka tore, aga ma mõtlesin seda tahtmise osa. Et kõik, mis me teeme, on see, mida me tahame."
Ütles ja läks edasi, jättes minu pead murdma, nüüd siis juba kahe asja üle: mida lõunaks süüa ning kas mul on ikka õigus kõiki oma mõtteid ja arvamusi ilma pikemalt mõtlemata välja käia.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Mulle tundub, et te mõlemad olete Erilised Tüdrukud :) . Samas ajas ja ruumis viibides loote mõnusaid sügavaid hetki, olukordi ja mõtteid :) .
ReplyDeletemulle tundub, et käisin ülikooliski paljuski just selliste mõtete pärast. need olid mulle kohe kindlasti vähemalt sama olulised, kui teoreetilised teadmised.
ReplyDeleteMa olen nüüd päris jupp aega mõelnud, mida neile kommentaaridele vastata. Ikka ei oska, annan lihtsalt märku, et lugesin ja mõtlesin :)
ReplyDelete