Mida ma viimasel ajal näinud olen

Ütleme nii, et uusaastalubadustega läheb visalt :D Kuigi ma ausalt pole lugenud ühtki D.D romaani. Samas kirjutamisega läheb veel halvemini kui eelmisel aastal. Mitte et mul poleks armsaid väikseid igapäevaseid lugusid, mida oleks tore jäädvustada. Lihtsalt... natuke selline tunne on, et kõigest on juba kirjutatud... Oma roll on muidugi ka sellel, et mu arvuti vajaks HÄDASTI puhastust, aga kuna ta veel töötab, siis pole nagu viitsimist...

Aga olen vahepeal natuke käinud-näinud, mõned neist väärivad äramärkimist.

Esiteks käisin vaatamas  VAT Teatri "Fausti", mis oli üliäge. Ainus, mis mind selle lavastuse juures häiris, oli asjaolu, et Faust esines seal natuke liiga maise ja mõjutatava mehena. Mul on lihtsalt väga tugev arvamus seoses Fausti isikuga. Professioonist (aga ka isiklikust eelistusest) tulenevalt olen seda (pehmelt öeldes) mõned korrad lugenud ja seega olen oma mõtetes asjast väga konkreetse pildini jõudnud. Muidu aga oli lavastus lihtsalt geniaalne.

Teiseks vaatasime Ruudiga "Jääkaru Normi". See ei oleks muidu väga mainimist väärt sündmust, kui seansi ajal toimus üks armas igapäevane seik, mida kirja panna. Nimelt on tegemist suhteliselt igava filmiga. Ei ole halb või nõme, aga selline tavapärane. Asja oleks kõvasti päästnu 3D, mida meil ei olnud. Ja noh, mu kõht oli täis ja oli pime ja soe ja... nii mul silm kinni vajuski. Ega sestki poleks midagi rääkida, kui just siis, kui ma rahulikult oma mantli all nohisema hakkasin, poleks otsustanud mu ema, kes istus meist rida eespool, et on õige hetk lahkuda saalist ja loodusega üheks saada. Ja surmkindlalt soovis ta sellest ka meile teada anda. Aga kuna mina südame rahus magasin ja Ruudi suudab ennast täielikult ümbritsevast välja lülitada, sai mu ema lahkumissoovist teada kogu meiepoolne kinonurk. Meie Ruudiga olime ühed viimased :D

Kolmandaks käisime vaheajal Tartu Loodusmuuseumis. See oli hr H suur unistus. Tal nimelt on selle kohaga helged lapsepõlvemälestused. Eriti kividest. Minul ei ole ja kui päris aus olla, siis pole kivid mind kunagi väga huvitanud, aga mulle meeldib, kui Ruudi käib muuseumis, nii et läksime kõik koos. Minu jaoks tähendas see kogemus tegelikult pea kaht tundi intensiivset teesklemist, et mulle õudselt meeldib. Ruudile meeldis vist päriselt, vähemalt ei ole ma märganud, et ta oskaks teeselda. Hr H oli häiritud, et muuseumis oli veel külastajaid ja et huvitavad asjad (kivid) olid segamini ebahuvitavate asjadega (maakera areng). Mina tundsin end tõeliselt pealiskaudse tänapäevase inimesena, kes tahab muuseumis katsuda ja nuppe vajutada ja sisse pugeda ja muid selliseid asju teha. Kaelkirjak oli muidugi tore.

Neljandat asja nägin ma oma kodus eile töölt tulles. Nimelt oli meil köögis pool pannkooki, mida seal hommikul ei olnud. Lisaks sellele oli seal üks eriti rahulolev tüüp, kes õhinal jagas minuga oma esimese pannkoogiküpsetamise kogemust. Et tainas oli natukene paks tulnud. Ja õli sai ka pannile natuke liiga palju. Aga muidu olid jube head koogid välja tulnud. Muidugi olen ma väga rõõmus, et mul on poeg, kes ei jää külmkapi ees nälga, aga samas oleks mu süda mitu korda rahulikum, kui meil oleks gaasipliidi asemel elektripliit. Lahtine tuli ja gaasiballoon koos tähelepanuhäirega 8-aastasega ei tundu ülemäära kindel olukord. Igatahes lubas ta, et kui tal on keegi külas, siis ei hakka ta midagi praadima.