Täna olid mul selle õppeaasta viimased tunnid. Tähtsa päeva puhul panin ennast pidulikult riidesse, tekitades sellega oma kolleegides suisa elevust. Ma enda arvates nüüd nii boheemilt ka igapäevaselt ringi ei hängi, et must seelik ja pitspluus koos valgete sukkadega nii palju komplimente vääriks. Või noh, ma ei tea, kas just nüüd komplimente, sest üks kolleegidest itsitas rõõmsalt, et näen nüüd peaaegu nagu õpetaja välja.
Nüüd on jäänud veel viimased sabad - üks suuline eksam (õõõõh, kuus tundi umbes), mõningad isikud, kes õigel ajal oma asjadega valmis pole jõudnud (igal aastal luban endale, et ei tekita endale suvetöölisi, aga no ma ei taha päris sooja õhu eest ka hinnet välja kirjutada. Pealegi, 180 isikust, kes mu käe alt läbi käisid, peavad minuga kokku puutuma veel ainult 7, mis ei ole ju väga halb protsent), sisseastumiskomisjoni töö. Ja olekski nagu kõik. Igasugused aruanded puuduvad, mis on täielik õnn :)
Tavaliselt on mu juuniks juba paras suvetunne peale tulnud, aga sel aastal on selle tundega küll natuke probleeme. ühelt poolt on ilmad muidugi kehvad olnud, mäletan, kuidas ma üle-eelmisel aastal käisin ühel hommikul varavalges tööl ära, et mere äärde sõita. Õhtupoolikul jõudsin tööle tagasi. Ja eelmisel aastal käisin ma juba mais ujumas, mis on väga eriline, sest ma ujun ainult soojas vees. Nii et ilm pole väga kaasa mänginud. Teine asi on kindlasti ka see, et tavaliselt on juuni algus juba õppetöö lõppu tähendanud, sel aastal aga toimetame praegu ju veel üsna agarasti seoses lisavaheajaga. Kas ma nüüd eelistaksin tavalist vaheaegade süsteemi? Kindlasti mitte :D Mäletan liiga selgelt väsimust, mis muidu maiks oli, mida aga sel aastal nii tugevalt ei tundnud. Nii et minu meelest on tegemist väga inimsõbraliku uuendusega.
Igatahes täna jõudis läheneva puhkuse tunne ka peale - ilm oli ilus (mis sest et jõhkralt tuuline), linn on nii piduselt ehitud ja igasuguseid liikumispiiranguid täis, tunde enam pole. Rõõmu kui palju :)
No comments:
Post a Comment