Road movie Iiri moodi ehk "Vereliin"

Tjahh.

Pärast esimest vaatust läksime puhvetisse, et kohvi ja lihupirukaga hinge kosutada. Kõrvallauas jagas üks võõras mees sõbralikult muljeid: "Nii palju tegevust on, et ei jõua ära jälgida." Kõik naersid südamlikult.

Ugala on võrreldes Vargamäega oluliselt inimlikuma suvelavastuse korraldanud - selle asemel, et panna inimesed istuma pikkadele pinkidele, müües samal ajal pileteid arvestusega, et vaatajad on kõik umbes 20 sentimeetrit laiad, on Olustvere küüni toodud mugavad korvtoolid. Seega saab selga toetada ja keegi ei istu sul ühe jala peal. Tõeline luksus.

Tükk ise on parajalt jabur :D Nii jabur, et ühel hetkel hakkab see paeluma.

Laias laastus on nõnda, et 100-aastane poeg läheb koos oma isaga otsima oma poega, kelle ta arvatavasti 70 aastat tagasi eostas. Kusjuures teadmata on nii võimaliku lapse kui ka ema nimi. On lihtsalt kindel usk, et laps on olemas ja et see laps on poeglaps, sest muidu ju vereliin katkeks. Ja ükskõik kui lootusetu selline otsimine ka oleks - üks iirlane ei anna alla. Ja ühel õigel iirlasel on usku. Sest üks õige iirlane on on tugeva iiri verega.

Mu lemmiktegelane on mees, kellest ainult räägiti, aga too oli nii töökas, et kui ta jäsemed suure töötamise käigus ära kulusid, liikus ta põldu mööda edasi silmalaugude abil, samal ajal keele otsa monteeritud väikese adraga põldu kündes. See oli koht, kus ma tõesti naersin, siiani naeran, kui mõtlen. Varem oli ikka Ivan Orava isa kõige töökam mees - ta jõudis 6. jaanuariks nii kaugele, et võttis juba kartulit üles. Aga see iiri mees tundub olevat tugev konkurent.

Lugu liigub väga mõõdukas tempos. Nii mõõdukas, et korduvalt tabasin end sellelt, et olin mõnest etenduses mainitud lausejupist pikemalt mõtlema jäänud, seega tegevuse käik jäi korraks jälgimata. Samas ei olnud need mõtted igavusest, sest mõlemad vaatused kestsid tund aega (teine vist isegi kauem), aga kella ei tikkunud vaatama.

Tegelikult ei saa ma öelda, et "Vereliini" probleemid - vereliini katkematus, isa ja poja suhted, vereliini puhtus - mind väga palju puudutaks. Võibolla kõige rohkem see isade-poegade värk, mis seostub praegu mu mõtteid haaranud Kevini-raamatu temaatikaga. Aga midagi siiski kõnetas, oma rahulikul iiri moel.

Huvitav, kunagi tähendas suvelavastus midagi kerget, naljakat, lõõgastavat, tänapäeval on vist sedasorti suvelavastused moest üsna väljas.

Vaatama minnes soovitan teki kaasa võtta (päriselt, ilma naljata), minul polnud, aga prl Vaprakesel oli ja õudselt mõnus oli pugeda teki alla ja sealt soojusest etendust nautida.