Ma olen igal aastal muljetanud ka eesti keele eksamist. Ega selle aasta eksamile saa siis liiga teha ja maha vaikida :D
Kui ma eile esimese uudishimuga eksamivihiku läbi lappasin, tundsin tõelist pettumust - eksam tundus erakordselt igav :D Just kirjutamisteemade osas. Valik oli sedapuhku umbes selline (kirjutan muidugi mälu järgi):
1. Ilukirjanduse roll (ja tähtsus) ühiskonnas (lugemisülesandes luuletused inimese ja raamatu seotusest)
2. (Sotsiaal)meedia ohud ja võimalused (lugemisülesandes too kunagine Sirbi artikkel)
3. (Soo)stereotüüpide mõju ja nende muutumine (lugemisülesandes Triin Toomesaare muinasjutt kolmest õest, ma kiiruga paremat varianti lugemiseks ei leidnud)
4. Tehnoloogia arenguga seoses muutunud arusaamad tööturust ja õppimisvõimalustest (lugemistekstiks artikkel sellest, kuidas me ilmtingimata peame Eestisse ka tuumajaama rajama)
Mulle tundusid kõik teemad jällegi liiga ühiskondlikud. Ma tahan näha eksamil vähemalt üht teemat, kus ma kohe saan aru, et ma saaks kirjutada klassikalisest kirjandusest - "Toomas Nipernaadist", "Dorian Gray portreest", "Frannyst", "1984st"... minu poolest kas või "Tõest ja õigusest".
Õnneks ei pea mina ei eksamit sooritama ega ka koostama, sest nii palju kui ma pärast õpilasi nägin, olid nemad teemadega rahul. Päris paljud valisid esimese teema, mis mind esiti üllatas, sest noh, see näis sellises nohikute teemana :D
Lugemisülesanded tundusid pealiskaudsel vaatlusel pigem lihtsad, eks hindamise käigus selgub, kuidas tegelikult olid. Ainult üks tekitas minus natuke segadust, aga ma ei saa seda välja öelda, sest kuna universumis ei ole olemas negatiivset sisendit, saaksin ma mitte soovitud teema kõvasti välja öeldes just selle suure tõenäosusega endale hindamiseks :D Eelmisel aastal see juba juhtus, nii et seekord olen ettevaatlikum.
Tänase päeva küsimus pärineb aga ühelt õpilaselt. Palusin neil koostada küsimusi ja üks tütarlaps ütles, et temal on küsimus, mille üle ta on juba varem mõelnud. Et miks on nii, et multikad (mida vaatavad lapsed) õpetavad, et maailm on hea ja õiglane paik (kui sa oled hea, siis on maailm sinuga ka hea), kui suuremaks saades (nt kooli minnes, heal juhul hiljem), tuleb välja, et maailm ei ole selline ja tuleb hakata ümber õppima, kuidas selles maailmas hakkama saada.
Mina ei osanud vastata. Jäi koduseks tööks kõigile.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Häh, see on loomulikult seepärast, et kui lastele õpetada, et maailm on hea, ole hea, siis juhtuvad ka sinuga head asjad, on loodetav tulem, et inimesed (s.t. nt need lapsed) panustavad rohkem parem olemisele ja maailm muutubki paremaks.
ReplyDeleteTasapisi.
ma pakuks, et sellepärast, et väikelastele oleks keerulisemat moraali (kus ei ole quid pro quo) raskem õpetada. isegi osale täiskasvanutele on see raske.
ReplyDeleteToomesaar.
ReplyDeleteMaailm üldiselt ongi selline headusele-heaga paik. Eranditega, agadega - aga üldiselt ongi.
Tänks :D Mina ei tea, kuidas ta Soomeks muutus.
DeleteAga ma sain aru, et nende jaoks oli probleem just selles, et nende (napp?) elukogemus on näidanud, et maailm ei ole selline. Et kas pole mõnevõrra julm lasta lapsed "ilma hoiatuseta maailma".
Kui nüüd "kooli minnes" all mõeldakse algkooli ja juba sel ajal tundub lastele, et maailm ei ole hea, siis on miskit valesti. Maailm üldiselt ON hea. Rahvusvaheline meedia toob meile kätte ja kaela kogu maailmas juhtuva halva (sõjad õnnetused jne), aga iga inimese ja eriti lapse ümbrus siin Eestis on ikka üsna üsna hea. Või ei ole? Miks te arvate, et ei ole?
DeleteVanemas eas peaks teisemelised lugema noortekirjandust. Ja see on minu kogemuse kohaselt jäle, palju jälgim ja hullem kui päris-maailm. Eesti/Eesti noortekirjandus on minu arust puhas sotsporr ja kirjeldab ühiskonna ääremaad. Enesetapud, narko, imelikud sõltuvused, reetmine ja ebanormaalsed suhted. Kui lapsed seda loevad, siis neil ei peaks mingeid helgeid illusioone jääma.
Aga maailm tervikuna on ju ikkagi üsna ilus?
Ja et kõik eestlasena sündinud lapsed on maru head võrreldes nt mingite süürlasetega =)?
Deletejah, seda ka. me oleme lastega piki lõuna-euroopa linnade nurgataguseid käinud, nt istanbuli aasia poolel, et nad seda oma silmaga näeks.
Deleteoot, sa nagu tõsiselt ütled, et süüria lapsed on kuidagi ise süüdi selles, et neil on nii palju halvem elu?
DeleteVõi lugesid sa VVN kommentaari valesti ja nägid tema lause asemel "kõigil eestlasena sündinud lastel on maru hea"?
Aah, seletus! Valestilugemine!
DeleteMa kujutasin ette, kuidas Kaur käib oma lastega kuskil suurlinnade nurgatagustes neile näitamas, kui halvad on Süüria lapsed, ja mul jooksis juhe jubedalt kokku. Mõtsin, et siin pole mul enam midagi arutada.
benefit of doubti rakendades ainus võimalus.
Deletenjah.. mul ka jookseks selle peale juhe kokku :)
DeleteNii palju kui ma laste, või noh, mis laste, noorte täiskasvanute, mõtetest aru sain, et pidanud nad silmas ülemaailmset headust-kurjust, vaid pigem nii üksikisikutasandil. Et räägitakse (ja näidatakse), et tuleb olla hea ja lahke ja viisakas ja kõik need muud asjad, aga mingil hetkel kas ise näed, et see ei toimi, või veel toredam, needsamad täiskasvanud hurjutavad, et "harju ära, ära ole titt, maailmas käivadki asjad niimoodi".
DeleteMeenutab mõnevõrra seda lugu, kui mu oma poeg lasteaiaealisena minuga kord tõsiselt-arutlevalt rääkis: "Sa, emps, räägid kogu aeg, et sõnadega tuleb kõike lahendada. Aga ta käis mul järel ja ei kuulanud, kui ma ütlesin, et see ei meeldi mulle, ja muudkui noris. Ja siis ma lubasin talle pavika taga peksa anda ja ta jättis mu rahule." See järelkäimine ja norimine ja provotseerimine toimus iseenesest pikema aja vältel (mitte ühel hommikupoolikul) ja sellega tegelesin nii mina kui ka õpetajad ja tõepoolest lõppes see pärast seda pavika-lubadust.
agad on päris prisked. võta näiteks haigused või loodusõnnetused. või genotsiidi masti kurjused, mis löövad labidaga, individuaalsete omaduste vahel vahet tegemata.
ReplyDeleteMa ikka veel võtan omaks, et nii on, ei mõõdeta headele heaga väga =)
ReplyDeletema mäletan, et Doris Kareva rääkis kunagi Anu Välba saates midagi sarnast, et tema tütar oli ka temalt ühäl päeval küsinud, et miks sa mulle kunagi pole rääkinud, kui palju kurjust me ümber on?
ReplyDeletetglt piisab lapsel selle usu kõigutamiseks lihtsalt sellest, kui ta puutub kokku mõne sitapeaga, kellel läheb just tänu teiste ärakasutamisele hästi.
ReplyDeleteja Kaur, kui sa ütled, et "siis peab olema midagi valesti" - no vahel ongi midagi valesti. Kellel kodus, kellel koolis. Lastel ei ole ka sama häid võimalusi oma keskkonda valida nagu suurtel inimestel, kui tema vahetus ümbruses on halvasti, ei ole tal kasu sellest, et "üldiselt on siin riigis hästi".
No ja empaatilisem laps mõtleb ka selle peale, et maailmas lapsi on paljugi neid, kel kõht on tühi, kel katkine kleit, ja taipab, et asi ei ole selles, et need teised lapsed oleks kuidagi eriliselt halvad olnud. Isegi kui maailmas on keskelt läbi vägivaldsed surma jne vähem kui varasematel aegadel, ega see ei tähenda, et keegi kuskil koledasti ei kannataks, ilma et ta oleks ise eriliselt vastik olnud. Sõdu on ju kuskil ikka ja vat see on küll üks tänapäeva sõja eripära, et tsivilist on sõjas ohtlikum olla kui sõdur. (vrd rooside sõjaga, kus nende aadliperede rüütlide, kellel oli troonipretensioon, nottisid eelkõige üksteist; ümbritsevat maad ei saanud laastada, sest nad arvestasid selle kui iseenda tulevase varaga.)
Mul on kahtlane tunne, et miskipärast on neil noortel just selline mulje tekkinud/tekkimas, et sitapeadel lähebki hästi. Ja nende vastu ei saa kuidagi hea sõnaga. Ma seda sõja, maavärinate jmt värki ei oska praegu sellesse raami sobitadagi.
Deleteaa, siis maailm selle sõna kitsamas mõttes - mitte ka kogu loodus ja värk, vaid ühiskond. samas tähenduses nagu "selle maailma vürsti" väljendis.
Deletekrt ma ei saa aru, mis kirjaoskamatus see mul nüüd on. *vägivaldseT surma" ofc.
ReplyDeletema kaldun lausa arvama, et on hädavajalik õpetada mingil hetkel lastele keerulisemat moraali kui "teene ja tasu" loogikat. Sest muidu hakkavad nad mingis rändom hädas iseennast süüdistama - või teisi. "tal on vähk, ta mõtles valesti".
ReplyDeleteSee, et maailm on praegu üldiselt parem ei puutu asjasse. Esiteks on ikka jubedaid kannatusi olemas, vaevalt need kunagi üldse ära kaovad. Teiseks on vedamine ja mittevedamine ka suhteline - võtame nt selle uurimuse, mis näitas, et rikkad inimesed on isekamad. Kahtlemata ei olnud selle uurimuse vaesed sellised Dickensi stiilis vaesed. Aga ometi ei oleks vähemalt sellel ühel kitsal hästiminemise skaalal vale öelda, et selle uurimuse rikastel läheb paremini kui selle uurimuse vaestel, isegi kui need rikkad on mölakamad.
põhjuse ja tagajärje suhted on muidugi olemas, aga need ahelad on pikemad ja keerulisemad. pmst saab n hea teo eest selle preemia, et "saan elada maailmas, kus on n head tegu rohkem tehtud," aga see on juba keerulisem süsteem kui soparomaanide oma.
Ma arvan, et see preemia "saan elada paremas maailmas", on väga hea preemia. Ja see seltskond, kellega arutelu tekkis, on pigem just sellel poolel, et vahet pole, kuidas inimesed mu ümber vastavad, mina olen hea-viisakas-jne. Aga neis tekitab küsimusi see, miks täiskasvanud, kes lastele õpetusi jagavad, neist õpetustest mingil hetkel taganevad.
DeleteKopin siia sama kommentaari, mis Väga Väga Naise juurde juba jätsin, sest see paistab ka selle küsimusega sobivat:
Delete"Muide, ma ei näegi laste multikates ja muinasjuttudes niivõrd moraalijutte. Või vähemalt mitte selles mõttes, et "kui sa teed hästi, siis sa saad preemiat."
Pigem selles mõttes, et "loo kangelane on hea," ja kes ei tahaks kangelane olla.
See, et kangelasel läheb hästi, on lihtsalt selline eakohane värk, vastutulek laste soovile, et lood oleks õnneliku lõpuga, muidu oleks liiga kurb. Ühesõnaga, see ei pruugi olla õpetus "siis tuleb preemia," vaid lihtsalt õnnelikuma maailma kujutamine. Mõnes mõttes eskapism. Just nagu vana kooli krimkad, kus geniaalne detektiiv alati lõpuks õige mõrvari paljastab ja süütu süüdistatava hea nime puhtaks peseb, on eskapism."
... ja seda pmst võibki öelda, et kui tahad kangelane olla, tuleb ka vastu olusid hea olla, isegi kui ära ei tasu. ja et väikeste laste lood on õnneliku lõpuga, sest väikesi lapsi ei saa kohe ära hirmutada, aga et päriselt on lugusid igasuguste lõppudega.
Deletevõi õigemini, tglt vist ei pea seda ütlema, sest küllap nad mõtlevad ise vähemalt sama häid seletusi välja.
Notsu, sa võtad lapsi kui mingeid müstilisi olendeid, kes teevad midagi nii või mõtlevad millestki naa. Tegelikult on lapsed inimesed meie keskel ja meie, MEIE, neid ümbritsevate täiskasvanute asi on nende maailmapilti kujundada. Nii et kui laps kohtub sitapeaga, siis on meil võimalus ja kohustus tema maailma ühelt poolt laiendada, teiselt poolt üksiku juhtumi mõju pehmendada-leevendada.
ReplyDeleteLaiemas plaanis tegeleb sellega kirjandus. (Või siis üldse kogu kunst.) Lastel on koolis vastav õppeaine, Eliisa Bet peaks teadma :), mis ühest küljest näitab neile elu ja teisest küljest õpetab neid seda mõistm.
Oh, muidugi on see täiskasvanute asi. Sellest Eliisabet ju kirjutaski.
DeleteA ma arvan, et rääkida lapsele, kes on kogenud ülekohut või mingit force majeuri jama, et "su kogemus on vale - tegelikult läks sul hästi" ei ole selleks päris õige viis. Või rääkida lapsele, kes muretseb mingi teise kannataja pärast, et "tegelikult pole tal midagi häda".
Leevendamine on mingis vanuses vajalik, aga päris lõpmatuseni kõike kinni mätsida ka ei saa.
nagu sedagi, et millalgi surevad kõik ära. See ei ole info, millega taktitundetult lajatada "ära siin rõõmusta midagi oma vanaema juurde minemise üle, ta sureb varsti ära," aga varem või hiljem tuleb selle teemaga siiski tegeleda.
Ühesõnaga, elu mõistmise juurde kuulub teadmine, et kõik ei ole alati lill; ja et see, et kellelgi veab hästi või halvasti, ei näita tema moraalset väärtust.
(see on muidugi minu seisukoht; on olemas moraalikoolkond, mis ütleb, et inimese materiaalne edu ja vedamine näitab tema äravalitust.)
vt ka "mõtle end terveks" koolkond, ja et haigused tulevad valest mõtlemisest jne. eriti äge oleks seda doktriini parajasti haigeks jäänud lapsele tutvustada.
Deleteapropoo, kui ma kirjutasin,et "on hädavajalik õpetada mingil hetkel lastele keerulisemat moraali", siis sellest ma ju rääkisingi, et on täiskasvanute asi, meie asi seda teha. Mismoodi see väljendab, et lapsed on mingid müstilised olendid?
DeleteNagunii tuleb arvestada, et nad puutuvad kokku ka teistega, kes õpetavad neile ohvrisüüdistamist ja muud eduteoloogilist kräppi. Sellele on mingit vastukaalu vaja (kui muidugi ise mitte selles parteis olla, kes arvab, et nii ongi õige).
Nii et kui neil tulevad maailmast kahtlased ettekujutused, siis pole see mingist müstilisest olendilisusest, vaid keegi on neile seda lihtsalt rääkinud.
Ähh. Jube keeruliseks on läinud, süüria lapsed ja rooside sõda.
ReplyDeleteMu arust:
Maailm ON hea ja headust premeeriv ja võimendav.
Mõnikord tundub teisiti.
Aga lastele tuleb tõendada ja neid selles veenda, et kurjuse võit on ajutine ja erandlik.
Ja et nemad oma isiklikes valikutes peavad seetõttu olema headuse poolel.
Kümme käsku ja teised põhiväärtused,
armasta ja sind armastatakse vastu,
teed tööd ja tuleb ka armastus,
jne.
Siin on religioon läbi ajaloo teinud imehead tööd. Tasub ehk seda kogemust vaadata ja kasutada.
Või siis peaks õpetama seda, millal tasub olla sitapea ja millal mitte? Et üldiselt keera teine põsk ette, aga kui sa oled 10x proovinud ja ei tööta, siis viruta jalaga munadesse?
minu point on rohkem see, et õpetada headuse poolel olemist, aga mitte lootusega, et see peaks ilmtingimata maises elus ära tasuma. vaid sellepärast, et see on lahe. või et siis ei reeda iseennast vms.
Deletekui heaolemine mingi nii lihtsa preemiaga siduda, et armasta ja armastatakse vastu, siis on pettumused VÄGA kiired tulema (jumal küll - mul oli mingi sada õnnetut armastust, enne kui ÜKSKI mees kuidagi vastu reageeris). kui sageli tähendab heaolemine hoopis leppimist, et sind ei armastata vastu. loobumist armastatu tüütamisest. loobumist millest iganes, mida sa tahaks, aga mille puhul on tunne, et maailm saab parem, kui ma loobun.
Kui nüüd hakata uskuma, et heaolemise eest saab midagi vastu, siis on see hirmus masendav, kui endal läheb parajasti halvasti (ja parajasti võib tähendada ka päris kaua). Kuidas siis ennast mitte süüdi tunda, kuidas siis mitte arvata, et ma olen olnud liiga halb? Kuidas vältida toksilist tublidust, kus ennast sodiks pingutatakse?
pigem pooldan seda doktriini, et kui ma tahan, et maailm oleks selline, kus inimesed teevad üksteisele häid asju, siis ainus, mis ma saan teha, on neid asju teha. Sest enda käitumisele on mul nii vahetu mõju nagu kellegi teise omale kunagi olla ei saa. Kindel preemia on see, et "siis on mul maailm, kus keegi on seda asja teinud".
Ja teine asi: juhtida tähelepanu, kui palju häid asju tuleb lihtsalt niisama, ilma ärateenimata. Kasvõi anded või oskus tööle keskenduda. Tähendab, samamoodi niisama võib ka teistele midagi anda.
Ma hindan ka neid religioone kõrgemalt, kus ei ole lihtsalt quid pro quo. vaid kus kellelgi on oma "palk käes" puhtalt selle näol, et ta on X teo teinud. Ta on saanud preemiaks sellise mineviku, kus ta on seda teinud.
vt materiaalse preemia lootuse vastu ka "minu riik pole siit ilmast" ja koguge oma vara sinna, kus koi ei söö ja rooste ei riku jne.
Selleks, et heade tegude eest preemiat loota (või et halbade tegude eest tabab karistus), pole religiooni vaja, seda tehakse niikuinii. Kõik kohad on inimesi täis, kes räägivad "kõik tuleb kunagi tagasi" ja mõtlevad seda mingis lühikeses perspektiivis, stiilis "näh, viskas koera kiviga, kuu aega hiljem murdis jala". Seda on niigi liiga palju, seda pole vaja juurde õpetada.
muide, selle vastu, et need, kellel veab, ennast õlale patsutavad "küllap ma olin ikka hästi tubli" (isegi kui tegelikult oli ta eelkõige andekas ja tal vedas pealekauba), pole mul suurt midagi. Või et teised neile õlale patsutavad. Las patsutavad, parem ikka kui kadestada. Vastik on see, kui neid, kellel läheb halvasti, süüdistama hakatakse. Või tehakse isegi otse süüdistamata kiired järeldused, et "mul läheb temast paremini, küllap ma olen ikka parem ja tema on halvem".
DeleteVt mh seda koomiksit
http://thewireless.co.nz/articles/the-pencilsword-on-a-plate
Muidu õpetame õnnelikele tänamatust ja õnnetutele meeleheidet.
ja siis on tulemus lõpuks vastupidine - et õnnelik arvab, et ta võib rahus olla ükskõik kui suur mölakas, sest tema õnn ju tõestab ilmselgelt, et tegelikult on ta hea.
jällegi, seda kalduvad inimesed niikuinii uskuma, seda pole neile vaja juurde õpetada. inimestel on kalduvus uskuda, et maailm on õiglane.
(õnnelike tänamatuse kohta ka vt see Crackedi killukogumik: http://www.cracked.com/blog/6-things-rich-people-need-to-stop-saying/)
mul on nt vaja küll endale aeg-ajalt meelde tuletada, et pooled asjad, mis mul õnnestub teha, on tegelikult tasuta saadud. ilma mingi teadliku pingutuseta. vastupidi, pingutusega asjad tulevad reeglina halvemini välja.
Deleteja värske näide mu oma elust:
Deletehttps://notsumaja.wordpress.com/2017/04/19/hudra/
Toimetused, mille tõttu mul tuleb nädalas paar masendusepisoodi (iga natukese aja tagant tuleb mingi mägi püsti ette), millest on ette näha, et nii võib minna nüüd umbes poolteist aastat. Ja mis on küll mu "oma süü", aga just nimelt liigse tubliduse mõttes. Umbes et võtsin enda teha, sest kedagi teist polnud tegemas, ja hurraa, olen lunastanud endale sellega võimaluse teha neid tüütuid asju veel poolteist aastat.
igatahes - ma juurutan endas hoiakut, et headuse poolel tuleb ikka olla, ISEGI SIIS kui kurjus võidab. või lausa eriti siis. sest vahet pole.
ReplyDeleteMul kuidagi läheb see kergelt =)
DeleteTeha asju seepärast, et mina tahan nii, tahan sellises maailmas elada ja pohhui muu. Aga ma ei tea - kõigiga vist pole nii, et nad TAHAVAD head olla, sest siis on maailmas parem olla, isegi kui täiega kaela saada ja ära tapetakse jne?
Vbla siis üritatakse seda sisse kasvatada neilegi, kellel ei tule hea olemine loomulikult siiski samuti, see on selline kasvatuslik iva multikates ja muinasjuttudes?
huvitav mõte.
DeleteMulle meenusid probleemid, mis on nn "kalkide ebaemotsionaalsete" (callous unemotional) laste kasvatamisel (need, kellest saavad suurema tõenäosusega psühhpaadid, kuigi õnneks mitte kõigist). Sel juhul töötab tõesti ehk tasuloogika paremini. Aga isegi nende kasvatamisel oli tglt hästi oluline tingimatu armastuse näitamine. Sellise armastuse, mida ei pea ära teenima. Empaatiliste vanemate puhul oli suurem tõenäosus, et sellisest lapsest ei tule psühhopaati.
Ajakirjandusest:
ReplyDeletehttp://arvamus.postimees.ee/3183421/tonu-piibur-kaka-ja-kevad
Ma lugesin kaks korda ja mitte mõhkugi ei saanud aru :D
DeleteJa kas ta käiski selle teise kutiga koos vetsus?
Ametist tulenevalt täiesti tume maa minu jaoks.