Filmiminutid

Ma käisin vahepeal kinos ja teatris. Tööl käisin ka, aga see ehk kedagi ei üllata :D Igatahes kinost siis.

Pärast "Moonlighti" (ma ikka mõtlen, miks mulle see film ei meeldinud. Paljudele ju meeldis?) läksime vaatama toreda kirjeldusega "Carrie Pilbyt", mis oligi tore film. Pärast kino olime prl Mälumänguriga täiega hämmingus - selles filmis olid kõik tegelased positiivsed :D Hiljem meenus, et too noore Carriega tiiba ripsutanud õppejõud siiski niii positiivne polnud. Üldiselt aga selline hästi awww film, pärast mille vaatamist on kohe kindel tunne, et igaühe jaoks on kuskil keegi, me kõik oleme inimesed koos oma vigadega ning lähedased armastavad sind alati ja on sulle toeks, kui sa lased nad endale ligi.

Mis mind selle filmi juures mõtisklema pani, oli sisututvustus. Film pidi olema "geniaalsest noorest neiust, kes eelistab raamatuid inimestele ning saab oma nõustajalt nimekirja asjadest, mida ta tegema peaks, nt mine kohtama, leia sõber jne". See kõik oli filmis olemas, aga tolle kirjelduse järgi ootasin mina midagi "Piinatud geeniuse" laadset (inimesel on tõsiselt psüühiline probleem), mitte lihtsalt turtsakat 19aastast tüdrukut, kes ei viitsi inimestega suhelda. Ma oleks võinud vabalt samasugune olla :D Olenevalt vaatenurgast vist olingi. Ja geniaalsusega polnud sel miskit pistmist. Carriel ei olnud oma IQst tulenevalt suhtluspuuet, ta üldiselt lihtsalt ei viitsinud inimestega kontaktis olla. Mis teeb ka loogiliseks nõustaja antud nimekirja, sest päris sotsiofoobile ei annaks ju lihtsalt niisama ülesandeks "mine kohtama"? Ühesõnaga, mulle tundus see ülikõrge IQ täiesti tarbetud ripats filmis, umbes sama nagu homoseksuaalsus "Moonlightis". Aga ikkagi oli nunnu film.

Teine film, mida vaatasin, oli "Loomaaedniku naine". Seda läksin vaatama täitsa üksi keset teisipäevast päeva. Kuna ma teadsin, millega on tegu, ostsin enne poest paki taskurätte kaasa. Nii igaks juhuks, ma olen ikkagi inimene, kellele täiesti võõras kinokaaslane "Süü on tähetede" seansi lõpus taskuräti andis :D Arvestades seansi toimumise aega, ei saanud ma lootma jääda, et keegi veel peale minu üldse saalis on. Tegelikult oli küll - tervelt kuus inimest :D Põhimõtteliselt sai igaüks endale isikliku rea.

Film oli ... selline, et mul kulus täpselt üks taskurätik - siis, kui coca endale kurku tõmbasin. Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt nii kalestunud hingega, aga sellist puhastavat nuttu, mida ma ootasin, ei saabunud. Jah, too hetk, kui Jan väikseid juudilapsi rongi peale aitas, oli talumatult valus. Ja mõni hetk oli väga pinev. Aga miskipärast oli mul piisavalt aega mõelda asjade peale, millele ma ei oleks tahtnud mõelda. Näiteks see, kuidas on võimalik, et sakslased ei saanud aru, et prügiautoga oli võimalik juute getost välja viia? Või kuidas julgesid täiskasvanud juudid lubada lastel keldri seintele Taaveti tähti, nimesid ja kuupäevi kirjutada? Lisaks jäi mulle segaseks Jani ja Antonina poja liin - tema äkiline vastuhakk (tähelepanu otsimine) ei mõjunud kuidagi loogiliselt, sest see tekkis kuidagi täiesti tühjale kohale. Paha sakslane jäi ka natuke arusaamatuks, aga need vist kipuvadki ... üheplaaniliseks jääma? Midagi temas vist isegi oli, aga natuke ikka selline "muidu võibolla isegi tubli mees, aga siis hakkas natsiks ja temast sai karikatuur". Muidu Jani ja Antonina suhted mõjusid küll väga "päriselt".

Kokkuvõttes ühe holokausti filmi kohta päris positiivne vaatamine.

Üldiselt on mul praegu mingi selline faas, et kõik lood tunduvad ebaloogilised. Raamatud ka - ma ei suuda neid üldse lõpuni lugeda, sest inimesed käituvad nii arusaamatult, et ma lihtsalt ei suuda :D See pagana "Külmakaksikute" raamat oli tipp, selle lugesin ma puhtalt selle pärast lõpuni, et näha, kas see jääbi nii. Jäigi.