Ja ongi uus aasta.
Tänane päev oli tõeline pühapäev, kus ma ei võtnudki pidžaamat seljast ära. Mõnevõrra häirib mind metsik köha, mis ühelegi ravivõttele alluda ei taha, aga muidu on uus aasta toredasti alanud.
Vana aasta ärasaatmine oli ka tore. Olime õe juures, kus oli täitsa peen õhtusöök, mitu pudelit vahuveini, tina(või nagu me nüüd teame plii)valamine, mille käigus sain ma uueks aastaks õnne, mille olemust pole veel suutnud lahti mõtestada, päris kõvasti ilutulestikku ja muidu mõnusat olemist.
Õhtu kõige kirglikuma osa algatasin juhuslikult ma ise, kui täiesti suvaliselt mainisin, et mulle meeldib uue presidendi juures see, et ta kirikusse ei läinud. Kui nüüd aus olla, siis pole ma siiani kulutanud kolme minutit ka, et selle fakti peale pikemalt mõelda, sest minu meelest on see täiesti normaalne, et Eesti riigis ei ole kiriklikku tänujumalateenistust riigipea ametisse astumiseks. Ma reaalselt ei osanud aimatagi, et esiteks on see teema, mis meie vana aasta ärasaatmisseltskonnas tundeid tekitab. Eh, seda ma muidugi teadsin, et mu õde kirglik on :D Lihtsalt seda ei teadnud, et ta selle poole peal on. Ja teiseks tänasel rahuliku kulgemisega päeva võtsin endale need veerand tundi, et üle vaadata, mida internetis kirjutatakse selle otsuse kohta, ja avastasin, et see on olnud üks ... kirglik teema :D
Ma lihtsalt ei saa aru.
Okei, Meri käis. Aga Päts ju ei käinud, kuigi siis oli kirik oluliselt tähtsamal kohal meie riigis kui praegu. 90ndate alguses oli võibolla tähtsam, sest enne ei tohtinud ja siis sai vaba inimese kombel rahulikult kirikus käia, ilma et see vastuhakuakt oleks olnud. Aga praegu... Ma olen mõelnud tänasel laisal päeval, kas ma oleks pigem selle poolt, et president peaks selliseid tseremooniaid läbi tegema, kui mul pole üht õõvastavat kogemust meie linna kirikuõpetajaga, kes tekitas olukorra, kus noored (minu õpilased) sattusid pahaaimamatult altari ette palvetama. Põlvitama ei pidanud. Aga see juhtus just selle pärast, et kõik olid viisakad (kirikuõpetaja vastu, kes ei mõelnud selle peale, et ta pani mitu noort väga ebamugavasse olukorda, rääkimata minust, kes ma tundsin väga häbi nii enda kui ka kristliku kiriku pärast). Kui ma selle kogemuse peale mõtlen, siis tunnen ma kohe, et igasugused viisakused, traditsioonid ja kombed, mis on seotud kirikuga, ei saa olla mitte üheski ametikohas eeldatavad.
Ja ma reaalselt olen ateistiks olemisest päris mitu sammu eemal. Ses mõttes et ma oskan siiani peast laulda kõiki vastuseid jumalateenitusel :D Ja ma tunnistan kristlikku kultuuriruumi ja religiooni rolli hariduse arengus ja ... kindlasti veel paljusid asju, mis samal ajal tegelikult laseb mul rahumeeli uskuda näiteks seda, et abielu on suht mõttetu institutsioon, mille ülistamine on ... isegi ebaviisakas. Selles mõttes, et abielu on nagu usk, kui tahad, siis abiellu, loomulikult, aga eeldada, et abiellumine teeb "naisest ausa naise", on mu meelest räme.
Tjahh, lisaks selle, et ma tahan ainult sellistes muuseumides käia, kus kõike näppida saab, olen ma y-põlvkonna esindaja ka selles osas, et ma austan ainult selliseid traditsioone, mis mulle meeldivad, mitte traditsioone traditsiooni pärast. Jõuluvana mulle näiteks meeldib.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Laik, laik nendele mõtetele.
ReplyDeleteHead uut aastat!
Head uut aastat!
DeleteHead uut aastat!
ReplyDeleteMina austan selle otsuse eest Kerstit väga. Kohe väga.
Ja minu jaoks on neile, kes teda hukka mõistavad võtmeküsimus: Kui presidendiks oleks saanud Marina, kas siis oleks tänamine õigeusukirikus olnud okei? Või kui Allar, siis oleks olnud budistlik üritus?
Ei ole ju. Kuigi meil on Eestis kõige rohkem õigeusklikke ja seaduse järgi pole riigikirikut, on kuidagi vaikimisi luteri kirik monopoliseernud usutalitused. Miks? Kelle nimel? Mis õigusega?
Mis seos on EV presidendil ja miks ta peab viibima kõikide intitutsioonide üritustel.
Ja jõul jõuluks.
Ma ei tahaks nt jaanipäeval- võidupühal näha mitte ühtegi jumalateenistust ja õnnistamist ja ma ei tea mida veel. Puhas paganlik püha.
Juba see on minu jaok pentsik, kuidas maju ja ettevõtteid ja laevu kiriklikult õnnistatakse.
Ma tahan, et meie riigis kehtiks usuvabadus. Ja sealhulgas ka vabadus mitte uskuda.
Head uut aastat Sullegi!
DeleteKa minu jaoks on luteri kiriku ülimuslikkus väga oluline küsimus. Ma saan aru, et ajalooliselt oleme luterlikud, mis kindlasti aitas meil jääda/saada eestlasteks Vene võimu all. Samas tundub mulle, et selle pärandi austamine on võimalik ka nii, et me ei tee kaasa rituaale, millesse me ei usu. Igasuguste hoonete kiriklik õnnistamine on minu aruaamisest alati väljaspool olnud.
Ma olen päris palju sellele teemale mõelnud.
ReplyDeleteÜhest küljest saan väga hästi aru, et inimene, kes pole usklik, ei pea käima usklikku teesklemas. Teha näitemängu näitemängu pärast - pole vaja. Kindlasti ei tohiks presidendil olla kohustust usklikuks hakata ja selles mõttes ei heidaks talle midagi ette.
Teisalt jääb mulle kirikus pühitsemise osavõtust mulje kui "oma kohalolekuga austamisest". Et sinna ei minda niivõrd selleks, et ise oma usku praktiseerida, vaid selleks, et võtta vastu kirikuinimeste austusavaldus. Olemuselt üsna süütu asi. Viisakas oleks ära käia.
Kui sama rituaali tahavad läbi viia budistid, õigeusklikud või keegi veel, siis märgiks, et neist peetakse (vastu) lugu, võiks ju nendegi juures ära käia. KUI aega on. Arusaadav, et presidendil ei ole aega kõigi eestlaste juures külas käia ja lasta end kummardada ja austada, aga siis saab seda ka nii kommunikeerida. Praegu ei öeldud, et kahjuks pole aega, vaid öeldi, et vot põhimõtte pärast ei tule - ma ei jaga teiega ühiseid vaateid ja väärtusi ja kummardage mind omaette, ilma minu kohalolekuta.
Mina oleks presidendi asemel ära käinud.
Kas sulle ei tunduks veel ebaviisakam öelda, et vabandust, aga mul pole aega teie juurde tulla, et osaleda tänuriitusel?
DeleteJa kas sa oskad kuidagi täpsemalt selgitada, miks sa ise presidendina oleksid ära käinud? Et kas see olekski just selle pärast, et kui kutsuti, oleks viisakas minna? Või oleks viisakas minna, sest luterlik kirik kutsus? Kas sinu jaoks oleks vahet, milline kirik presidenti enda juures ei näinud? Praegu jäi mul su arvamusest mulje, et teistega oleks nagu kraadi võrra vähem ebaviisakas mitte minna.
See ongi täielikult tunnetuse küsimus. Ma ei ütle, et minul on siin õigus. Minu tunnetus on lihtsalt selline, et ma ise oleks ära käinud, sest see ei oleks tükki küljest võtnud. Minu tunnetuse järgi poleks ajapuudus (kui see päriselt ongi ajapuudus, mitte ettekääne) olnud ebaviisakas põhjendus. Sest et presidenti on ainult üks ja tõepoolest ei ole võimalik absoluutselt igale poole, kuhu kutsutakse, jõuda.
DeleteKahtlemata mõjutaks minu otsust ka see, et tegemist on mingi juba väljakujunenud traditsiooniga. Ehk tundunuks mulle lihtsam traditsiooni järgida, selmet pärast usklike ja muu rahva kergema või raskema nördimusega tegeleda :) Lihtsalt nii väike pingutus oleks see minu jaoks olnud.
Ma ise ei ole usklik ega ristitud. Osad minu pereliikmed on. Kui nemad kutsuvad mind oma laste ristimistele, leeritamistele jne, olen ma ikka kohal käinud (kui aeg on sobinud), sest ma austan neid ja mulle tundub viisakas ära käia. Ei näe põhjust kutsest keelduda vaid põhjusel, et mina ei ole usklik ega pea vajalikuks jumalateenistustel kaasa leelotada.
Ilmselt joonistub mul presidendi tänuriitusega õhkõrnalt sama paralleel - kui usklikele on oluline, eks ma käin ära. Mis usku need usklikud on, poleks otseselt mulle oluline, kuna mina ise ei ole usklik ega oska üht teisele eelistada.
"Aga Päts ju ei käinud, kuigi siis oli kirik oluliselt tähtsamal kohal meie riigis kui praegu."
ReplyDeletePäts oli teisest konfessioonist: õigeusklik. Iseendast oleks väga huvitav, mis siis saaks, kui mõni uus president näiteks kuulutaks, et tema on budist või katoliiklane või vene õigeusku. Praegune on ateist, mis on juba piisavalt huvitav, aga mida ei loeta siiski konfessiooniks (ehkki võiks).
Hmmm, kui me anname Pätsile õiguse kirikusse mitte minna, sest ta oli õigeusklik, kas me siis samal ajal ei ütle, et see tänuasi pole lihtsalt tänuasi, vaid ikkagi seotud konkreetse konfessiooni ja konkreetsete uskumustega?
Deletema olen kuulnud seisukohta, et jah, kui keegi teeb sinu auks tänuürituse JA sind kutsub, siis peaks viisakusest kohale minema, mitte kutset tagasi lükkama. umbes et see ei ole päris osalemine, see on sinu auks tehtud üritusele kohale ilmumine.
ReplyDeletema ise (kusjuures kristlasena) olen pigem seda meelt, et kui sinna niiviisi kohale minna, tekib kohe ebameeldiv dilemma - kui rituaalseid liigutusi kaasa ei tee, on ebaviisakas, aga kui teed, siis nagu teeskleks ja oleks silmakirjalik.
kuigi mingi nurga alt saan ka sellest esimesena kirjeldatud vaatest aru. see on see koolkond nagu varakristlastel, kes judaismispetsiifilisi nõudeid enam ei järginud, aga viisakuse pärast aeg-ajalt ikkagi tegid näo, et järgivad, no näiteks ei söönud juudikristlaste seltskonnas demonstratiivselt mittekoššertoitu.
aga ikkagi oli mul pigem hea meel, umbes et ometi selline poliitik, kelle jaoks see ei ole lihtsalt tsirkus, mida naljaviluks kaasa teha.
notsu
"aga ikkagi oli mul pigem hea meel, umbes et ometi selline poliitik, kelle jaoks see ei ole lihtsalt tsirkus, mida naljaviluks kaasa teha."
Deletemhmhm (Y) mulle ka meeldib see. Minu jaoks annab see pigem tunnistust kiriku austamisest. Kirik on palju rohkemat kui hoolekandeasutus. Või kultuuriasutus. Või haridusasutus. Kiriku alus on siiski usk. Ja kui ma seda ise omaks ei suuda pidada, on mu meelest aus seda ka öelda ja eeldada, et kui mina austan usku ja uskujate vabadust, austavad usk ja uskujad minu vabadust mitte osaleda milleski, mida ma mõista ei suuda.
btw, rohkem inimesi võiks kirjutada sellest, miks nende arvates Kaljulaid ikkagi oleks pidanud minema. Ma väga tahaks rohkem sellest aru saada.
Ma ei oskagi öelda, kas president oleks PIDANUD minema, või mitte. See on tema isiklik otsustus. Arvestama peab aga seda, et praegu saab ta olla vähem tema ise. Ta on 24/7 president. Presidendina ta oleks minu arvates VÕINUD minna. Presidendi kohus on olla rahva ühendaja. Selle sammuga ta kindlasti ei ühendanud, vaid avas uue võimaluse lõhe suurendamiseks. Kui varasemad presidendid käisid kirikus enda institutsioonile õnnistust saamas, siis see ei häirinud ateiste (vähemalt ei ole 25 aasta jooksul eriti märganud sedalaadi diskussioone). Nüüd, kui president seda rõhutas, ärkas paljudel võitlevatel ateistidel (ma ei pea silmas Sind, sest tean, et seda Sa ei ole) võitlusind, sest osadel inimestel on vajadus alati olla võijate poole peal. Nii mõnus on koguneda lehvivate lippude alla ja marssida üheskoos kellelegi vastu nina andma. Mulle meenutab see arutelu kooseluseaduse menetlemist. Sinnamaani elasid samasoo eelistajad meie keskel ja eesti ühiskond oli nende vastu üldiselt tolerantne ja see ei olnud probleemiks. Heterona vähemalt ma ei märganud seda. Pärast seaduse algatamist koguneti aga lippude alla ja hakati vastastikku sõimama vastavalt eesti vanasõnale- pada sõimab katelt. Nüüd ei räägita sellest üldse, sest ei ole võimalik poliitilist kokkulepet saada, kuid ühiskond aeti mõtlematult lõhki ja piisab väikesest vihjest kellegi poolt, kui tuli tuha alt valla pääseb. Kõik vajalikud asjad tulevad omal ajal või natuke hiljem. Asju forsseerides tõuseb palju kära eimillestki.
ReplyDeleteKa praegune usklike ja uskmatute debatt on minu arvates pseudoprobleem ja mina presidendi asemel ei oleks seda algatanud. See võib tunduda kummaline, kuid mina mõtlen, kas üldse ongi oluline jagada maailma usklikeks ja mitteusklikeks. Maailmas on asju, mis toimivad alati olenemata sellest, mis meie arvame või usume.
Kahju on ainult sellest, et kirikuesindajad presidendi väljaütlemistesse nii valulikult reageerisid. Mina nende asemel oleks kergelt kulmu kergitanud ja läinud oma asjadega edasi.
Kokkuvõtteks vana tarkus- taheti hästi, kuid välja kukkus nagu alati.
Diskussiooni algatas tegelikult Viilma, ja meedia aitas sellele kaasa.
DeleteKersti poolest oleks see võinud jääda nagu oli. Kutsuti, keeldusin. Korras.
Sama ju, nagu 24.02 üritus. Paljud keelduvad. Kes lihtsalt ei viitsi, kellel põhimõtted, kellel oma pidu.
Ne uvazajet...:)
Ma ei tahtnud kiriku teemal midagi öelda, aga kui sa nkn selle peale mõtled:
ReplyDeleteKirik solvus. Ja näitas seda välja. (Või vähemalt jäi meediast selline mulje.) Ja see on neist nõme.
Kui nad ütleks "soovime uuele riigijuhile edu, ja tahtsime seda teha isiklikult", siis oleks pilt hoopis teine.
Sama nagu ERM-i Neitsi Maarja skandaalike. Kirikul oli võimalus rahva ette tulla ja selgitada, mis oli pildirüüste ja miks see on tähtis ja mis on selle eri vormid ja kuidas seondub tänapäevaga (taliban, palmyra jne). ERM varjab seda kõike hoolega - kirikul oli imehea võimalus!!! Aga ei, meie usuisad käitusid jonniva lapse kombel ja jätsid enda organisatsioonist vastava mulje.
Mulle tundub, et presidendi roll ongi täis selliseid üritusi, kuhu tuleb minna, et mitte solvata kutsujaid. Tekib küsimus, kas 24.veebruari "pingviinide paraad" on siis presidendile siiralt ja südamest oluline formaat, millest ta ei taha keelduda. Samuti on kindlasti erinevate riikide poliitikute hulgas neid, kes presidendile isiklikult sümpaatsed pole. Aga ta kohtub nendega, naeratab ja ütleb viisakad fraasid, nagu kombeks on. Sellest lähtudes tundub mulle antud kohtumisest keeldumine demonstratiivsena.
ReplyDelete