Üks, kes kõik on...

Täitsa põnev, kes on need inimesed, kes mind piilumas käivad. Ma saan aru küll, et tegemist on tõelise väärtkirjandusega, kuid siiski ei suuda ma uskuda, et minu kaks lugejat iga päev igaks juhuks umbes 20 korda mõlemad kontrollivad, kas ma äkki uut postitust pole teinud. Niii äge lugemine see ju ka pole :D Tegelikult on üldse omapärane sedasi internetiavarustes lobiseda, sest tegelikult ... võivad seda ju lugeda igasugu kaabakad. Mitte et ma midagi halba/kompromiteerivat/nõmedat siia kribaks...ehk et lugege terviseks kõik :D

Tegelikult mul ei olegi midagi öelda. Koolis on külmapühad, mis tähendab, et tänane klassijuhataja tund möödus väga meeldivalt, ma sain ainult kiita kõiki kohalviibijaid, sest ma olin tunnis üksi. Minu pisikesed beebid olid kõik kenasti kodus. Kahjuks on mu koormus siiski 85% ulatuses gümnaasiumiklassides, seega ülejäänud tunnid toimisid suht-koht tavaliselt. Välja arvatud see, et ühes tunnis üritasin lastele tutvustada Piiblit, aga nad ei tahtnud kuidagi omaks võtta fakti, et sel raamatul võib olla ka mingisugune mõte, sest see on päh-päh usuraamat, mille pärast on nii palju sõdu peetud. Peaks vist järgmisel tunnil selle uuesti teemaks võtma, tundub, et mingitel (teatavatel???) põhjustel on lapsed usuteemade suhtes ääretult tundlikud, kuigi ma tõesti rääkisin ainult kultuurilisest aspektist. Kurb, et inimesed panevad klapid silmade ette ja kordavad ajupesulauseid, süüvimata üldse asja tuumasesse. Ehk olen hetkel ka oma hinnagutes pisut karm, väss on peal ja tahaks, et inimesed teeksid koostööd, mitte ei põtkiks muudkui vastu.

Ajupesust rääkides...mõtlesin, et peaks uuesti üle lugema "Roheliseks kasvamise". Ma mäletan veel, millise suurepärase energia see mulle andis, kui viimati lugesin, aga tundub, et vaikselt hakkab see energia kaduma. Ma nüüd ei tea ainult, millal see juhtub, sest mul on praegu pooleli "Vesi elevantidele" ja lisaks sirvin uuesti "Lohetätoveeringuga tüdrukut", sest sain oma raamatu koos suurepärase pühenduse ja veel suurepärasema kaaskirjaga kätte. Ja no ei saanud ju raamatut kohe riiulisse panna.

Kooliga on ka lood tegelikult täiesti perses. Ma olen kaks ja pool aastat sellesse kooli ja linna uskunud, aga tundub, et pole väga mõtet. Tegelikult on see uppuv laev. Ma arvan, et see on tegelikult peapõhjus, miks ma üleüldiselt tunnen spliini. Lisaks see, et uppuv laev maksab mulle mu töökoormuse juures nii vähe palka, et ma lihtsalt ei suuda selle rahaga ära elada. Ja ma ei räägi siinkohal sellest, et teatris ei saa käia ja muust sellisest. Ma räägin normaalsest äraelamisest.

Kokkuvõttes: mul ei ole tegelikult mitte midagi öelda, lihtsalt grafomaania lõi välja. Kurb ja tühi on olla, kirjutamine natuke aitab.