Ühiskatsete kogemusest

Ma siiski proovin kirja saada oma mõtted (ja vähemal määral ka tunded) Tartu gümnaasiumisse sisseastumise osas. Esiteks on mul vist vaja seda enda tervenemise mõttes. Teiseks tundsin selles protsessis sees olles, et tahtsin nii väga lugeda teiste inimese kogemusi. Olgu see siis minu panus uutele katsetajatele, kes ärevuses olles otsivad lugusid, millest toetust või lohutust leida. Mulle pakkus väga palju rõõmu SEE KIRJATÜKK ja ilma igasuguse irooniata ka praeguseks manala teele läinud Perekool. Aga miskipärast tõesti rohkem näppu ei sattunud. Minu postituse ei tule kindlasti nii põhjalik kui kaksikute ema oma, aga midagi natuke ikka. 

Alustuseks taustaks

Minu laps ei olnud see provintsilinna noor, kes läheb suurlinna kooli, et iseseisvat elu maitsta ja parimat haridust saada. Tema (ja no sellega seoses kogu meie pere) jaoks oli küsimus väga praktiline - Tartu on lihtsalt tema uus kodulinn, mis sellest, et ta lõpetab hoopis teise maakonna põhikooli. Ehk siis küsimus ei olnud üldsegi mitte enda proovilepanekus ja katsetamises, vaid lihtlabases haridustee jätkus. Teiseks on tegemist lapsega, kellel õpingute mõttes jäi 7. klassi peaaegu täielikult vahele ja seda vahet oleme üritanud viimased kaks aastat lappida, vahel edukamalt, vahel edutumalt. Nt 8. klassi matemaatika üleminekueksamil sai ta 47% punktidest. See ehk annab tema tasemest aimu. Kolmandaks oli mul hägune aimdus, et Tartus on üsna keerukas gümnakohta saada, sest seal on suurusjärgus 2000 kandidaati 900 kohale. 

Sisenemine katseterallisse

Tartus tuleb teha kindlasti vähemalt kaks testi - matemaatikas ja eesti keeles, neid nõuavad kõik koolid. Vastavalt sellele, millised valikud teha koolide osas, on tegemisel ka inglise keele test ning loodusainete test, mis koosneb füüsikast (33%) ja keemiast+bioloogiast (67%). 

Minu oma on viimased aasta rääkinud Tamme Gümnaasiumist, ta nagu ei märganudki, et Tartus veel koole on. Igatahes üritas ta sisseastumissüsteemis panna kõik eelistused Tammesse, aga selgus, et tuleb siiski erinevad koolid valida. Seega sai lõpuks järjekord selline: 1. Tamme (tehnoloogiasuund), 2. Poska, 3. Treffneri humanitaar, 4. Härma ja 5. Peterson.  

Nende koolide puhul on sisseastumisel siis olulised järgnevad asjad:

1. Tamme tehnoloogia - eesti keel + matemaatika + loodusained (300 punkti); 9. klassi tunnistus hinded, eriti eesti keel ja matemaatika (200 punkti) ja vestlus (100 punkti) - ainus kool, kes niiviisi propotsioonid välja toob. 

2. Poska - eesti keel + matemaatika; õpitulemused põhikoolis + vestlus

3. Treffneri humanitaar - eesti keel + matemaatika; õpitulemused põhikoolis; vestlus 

4. Miina Härma - eesti keel + matemaatika + inglise keel; õpitulemused põhikoolis; vestlus 

5. Peterson - kõik neli testi + vestlus (kus loeb ka varasem õppeedukus)

Kõike eelnevat arevesse võttes (ehk et tunnistus pole tal üldse mitte viieline, keskmine hinne kahe esimese trimestri eest oli 4,2, s.h kaks kolme - 1. trimestri geograafia ja muusika) algas 7 nädalat enne katseid trenn - iga päev oli meil ette nähtud lahendada mateülesandeid. Mu poeg ei ole kindlasti tuutu matemaatikas, võiks öelda, et ta mõikab isegi üsna hästi, aga esiteks on ta pigem aeglane ja teiseks, kuna sellest "üsna hästist" piisab jooksvate hinnete kokkuvõttes neljaks, puuduvad tal tegelikult sügavamad teadmised. Ta võib üheks kontrolltööks ruutvõrrandi lahendamise enam-vähem käppa saada, aga kaks kuud hiljem rahumeeli küsida "mida see +/- seal ruutjuure ees tähendab". Ja kui ma ütlen "meil oli ette nähtud", siis täpselt nii oligi, sest mina vist lahendasin isegi rohkem ülesandeid kui laps. Mulle lihtsalt jõhkralt meeldib põhikooli matemaatika :D Plaani esimene osa nägi ette, et matemaatika ja eesti keele testi tulemus peab olema nii hea, et ta saaks vestlustele. 

Katsed algavad

Kohalik kool

Kuna Tartu on nii, nagu ta on, soovitasin poisil tagavaravariandina siiski kohalikus koolis ka katsed ära teha. Lihtsalt nii igaks juhuks, plaaniks D. Seal käis ta ära ja tuli tagasi vägagi jahmununa, sest niivõrd raske oli. Üks asi oligi objektiivselt raske - ajasurve matemaatikas. Tema jaoks on see kahtepidi keeruline, ühelt poolt see, et tegemist ongi ärevusega kimpus oleva noorega, teiselt poolt siis see, et ta vajab konkreetselt matemaatikas aega. Teiseks oli eesti keele testis lisaks õigekirjale, lugemisülesandele ja väljendite tundmisele ka ülesanne, kus tuli ära tunda lauseliik (lauselühendiga lause jne), mida ta pidas täiesti üle võlli ülesandeks. Kokkuvõttes sai ta eesti keeles 68% ja matemaatikas 48%. Hea on, et tulemused tulid pärast Tartu katseid, need oleks mõjunud väga morjendavalt. Samas oli kohe üsna selge, et nende tulemustega saab ta kooli hõlpsasti sisse. Nimelt avaldati kohaliku kooli kodulehel ka üldnimekiri, mille põhjal oli näha, et vaatamata tema vägagi tagasihoidlikule skoorile oli ta pika puuga esimese 200 sees. Ilma probleemideta oli ta sees ka oma eelistatud suunas, aga kuna tal tegelikult pole olnud soovi siia kooli jääda viimased kaks aastat, ei tekitanud see väga palju rõõmu. 

Nädal hiljem Tartu katsed

Nädal enne Tartu katseid sain aru, et minu laps ongi see inimene, kes võib südame rahus kirjutada ussjas ja artikkleid, mis pani sireeni täiel võimsusel tööle. Õnneks nädalaga suutsin mingid asjad tal ära treenida. Vist. Igatahes Tartu katsetele sõitsime suhteliselt rahulikus meeleolus. Panime kodaniku Petersoni gümnaasiumi ees maha ja võtsime mõned tunnid hiljem Keemikumi juures jälle vastu. Tüüp oli oluliselt paremas tujus kui esimeste katsete järel. Jõudis matemaatikas kõik ülesanded ära lahendada, eesti keele üle kontrollida, füüsika osas oli täiesti segaduses, sest see olevat olnud väga lihtne, sama asi inglise keelega. Keemia+bioloogia olevat olnud tehtav. 

Katsete tulemused

Siit edasi oli tükk tühja maad, kus tuli oodata tulemusi. Seda oli oma kolm nädalat. Tagantjärele vaadates oli see selline õnnis aeg, kõik, mis võimalik, oli tehtud ja lausa kellaajaliselt oli teada, millal tulemused saabuvad. Mitte et mu süda poleks põksunud, kui õigel hetkel süsteemi sisse logisin :D 

Tulemused olid siis sellised: eesti keel 70%, matemaatika 67%, füüsika 27/33 (81,8%), keemia+bioloogia 50/67 (74,5%) ehk siis loodusained kokku 77% ja inglise keel 45/50 (90%). Ma ei oska otseselt öelda, kui head või halvad need tulemused on. Keskmisest kõrgemad küll, seda näitas sisseastumiste keskkond. Näiteks Tamme tehnoloogias oli kandideerijate keskmine mate tulemus 60 punkti, eesti keel 58 punkti, füüsika 19 ja keemia+biloogia 43. Aga Petersoni kandideerijatel eesti keel 58, matemaatika 54, füüsika 17, bio+keemia 40 ja inglise keel 33. Iseenesest ütleks mediaan ehk natuke rohkem tulemuste kohta, aga seda infot kandideerijatele ei võimaldata. Ise lootsin nõks kõrgemat tulemust nii eesti keeles kui ka matemaatikas, mõlemas 75 oleks mu meele rahulikumaks teinud. Aga üldjoontes võis rahul olla, suurt üllatust ei olnud, punktid vastasid enam-vähem tema tulemustele koolis. Välja arvatud matemaatika, kus ta selliseid suuri, mitmeid teemasid haaravaid töid, nii hästi varem teinud pole. 

Selliste tulemustega kutsusid teda vestlusele kõik koolid :D 

Esimesed vestlused

Süsteem on selline, et esimene nädal on 1. valikute vestlused, teisel nädalal 2. valiku omad ja sealt edasi 3.-5. valiku vestlused. Kohe sai teada esimese vestluse ehk Tamme Gümnaasiumi aja, milleks oli vestluste teine päev. Üldiselt on nii, et tulemuste põhjal tekib pingerida, mille põhjal vestlusele kutsuma hakatakse. Ja tema aja järgi tegime järelduse, et pigem on ta pingereas eespool. 

Vestlus ise olevat kulgenud normaalselt. Tammes on paarisvestlused ja sellele konkreetsele paarile öeldi, et kui süsteemi tuleb kutse kooli astuda, siis võiks kohe ära kinnitada, et asi oleks selge. Sellest vestlusest jäi igatahes vestlejale mulje, et tegemist oli formaalsusega, seda enam, et ankeeti, mida paluti enne vestlust kindlasti täita, polnud loetud, sest tema käest küsiti neidsamu küsimusi ning üllatuti vastuste peale. Küsimused olid klassikalised, ei midagi ootamatut. Loovtöö kohta, hobide kohta, klassikaline "mida sina meie koolile anda saad", rohkemat ma välja ei pinninud. Emotsioon oli üsna leige, aga kuna tulemused (eriti füüsika, mis on tehnoloogia suunas olulise tähtsusega) olid kenasti üle keskmise ning kõik see, mis ta juurde rääkis (loovtöö vesinikuga tehtud katsetest ja muusikakooli helitehnikuõpingud), tundus samuti toetavat tema valikut, hakkasime puhta südametunnistusega kutset ootama.

Ja jäimegi ootama.

Ses mõttes et esialgu ei tundunudki see mulle veider. Mõtlesin, et loomulikult vesteldakse kõigiga ära ja siis korraga saadetakse kutsed laiali. Aga siis oli esimese eelistuse vestluste aeg ümber ja kutset polnud tulnud. Mõtlesin siis, et noh, teised eelistused ka vähemalt esimese otsa omad siis ehk ära kuulatud, siis saadetakse. Aga ei miskit. Siinkohal oleks olnud muidugi lihtsam, kui mul ei oleks piisavalt palju vaba aega ja ma suudaks ennast internetist eemale hoida. Sest kui ma poleks netist lugenud, et Tamme tegelikult juba saadab kutseid laiali, poleks ma üldse nii ärevil olnud, kui ma olin. Kahjuks jah, ma teadsin. Ja sain aru, et esimese hooga Tamme gümnaasium minu poega enda ridadesse ei soovi. Jäi loota, et teine ring läheb paremini. 

Vahepeal jõudis aga kätte teise vestluse aeg - Poska gümnaasium. Taas oli ta vestluste päeva mõttes keskmisest eespool, aga mitte nii ees kui Tammes. See ka arusaadav, sest Poska arvestab just neid teste, mis tal nõrgemad olid. 

Sellelt vestluselt sai tagasi hoopis teistsuguse lapse. Majja läks natuke ärevil üheksandik, välja tuli üliõnnelik ... noh... muidugi jätkuvalt üheksandik :D, aga selline üheksandik, kes oli just veetnud väga toredad 20 minutit. Ütles, et tõesti läks hästi, vestlus oli tore, intelligentne, huumor olevat klappinud, küsiti sisukaid ja õppimist puudutavaid küsimusi, jäi mulje, et komisjon tõesti tahtis teada, mis tüüp see selline poiss on ja kas ta võiks sobida Poska gümnaasiumisse. Esiteks uuriti tunnituse anomaaliate kohta (miks need kolmed, pluss miks hoolsus rahuldav. Selle viimase küsimuse üle on mul eriti hea meel, sest asi on selles, et poisi koolis hinnatakse käitumist ja hoolsust kolmetasandiliselt: hea, rahuldav ja mitterahuldav. Aga kui seda ei tea, võib jääda mulje, et rahuldav on kehv hinne, tegelikult tähendab rahuldav, et võiks olla parem, nt mitte lasta tunnistusele kolme, kui probleem pole võimekuses, aga jah, see rahuldav pole niiiii kehv hinnang), uuriti, kus elama kavatseb hakata ja muud klassikalised küsimused. Ootamatu oli palve iseloomustada oma vana kooli. Vestluse lõpus olevat öeldud, et oli väga meeldiv, aga kuna neil on nii palju soovijaid, siis nad midagi lubada ei saa, aga 29. tuleb mingi otsus. Hästi kena oli see - lapsel jäi hea tunne sisse, samas sai ta aru, et kutse võib, aga ei pruugi tulla. Ise hakkas ta seda küll väga ootama, sest lähem tutvus õppekavaga ning kokkupuude vestlusel tekitasid tunde, et hoopis Poska on parim valik. Mina olin skeptiline, sest näib, et Poska on Tartus ülipopulaarne. 

Jäime ootama 29. maid. 

Viimased vestlused ja mõlgutused kutsehariduse osas

Kuna kutseid ei olnud tulnud ei Tammest ega Poskast, pidime võtma ette järjekordse reisi Tartusse. Seekord Petersoni ja Härmasse. Petersonil on umbes selline maine, et see on gümnaasium, kes võtab vastu need, kes mujale ei pääse. See on ka põhjus, miks ta meil siin 5. kohal eelistustes oli. Mida pikem see sisseastumiseprotsess oli, seda enam hakkasin aga aru saama, et see "võtame vastu need ülejäänud" tähendab Tartu kontekstis 4-5lisi õpilasi, kes teevad testid pigem 60+ protsendile (mõni testiosa võibolla madalam, aga üldpildis). Et see pole selline sõnajalalik "tulge kõik, noored ja vanad", vaid selline umbes meie kohaliku gümna keskmine tase, nii masendav kui see ka poleks. 

Aga igatahes elasime tollal veel selges lootuses, et Tamme kutse tuleb. Minul käis see kahjuks küll hoogudena - kohati olin täiesti veendunud, et selliste tulemuste pealt peab ju saama kutse. Ja siis olid need teised hetked, mil ärevus oli ülikõrge, pisarad olid silmis ja genereerisin erinevaid skeeme, kuidas perena edasi toimetada.

Umbes sel ajal võtsime siiski ka jutuks kutseka. Ma siiani olin selle kuidagi kõrvale jätnud, aga siis kui asjad ei laabunud nii libedalt, kui lootsime, hakkasime poisiga koos asja uurima. Et mis valikud üldse on. Ja no ausalt, tegelikult on see seis siiski kurb. Ka Tartu kutsekas, mida peetakse ikkagi päris lahedaks kooliks ja selliseks kutsekaks, kuhu inimesed päriselt tahavad minna (mitte ei satu sinna, sest kuskile mujale ei saa ja midagi peab ju noor inimene ikkagi tegema), on põhikooli baasil pakutava osas ikka suht nukker koht. Mida hakkab inimene peale näiteks professionaalse laotöötajana? Okei, muid valikuid on ka, aga ausalt öeldes kõik on umbes sellise suunaga. Kõige suurem šokk oli minu jaoks see, et põhikooli baasil kutseka lõpetajad saavadki kutsekeskhariduse, mis ei ole tegelikult sisuliselt see, et saad keskhariduse ja kutse, nagu mina siiralt siiani uskusin. Paberil umbes midagi selles suunas on, aga reaalsus on see, et üldaineid on vähe ja seda õppeastet ei pea lõpetama riigieksamitega. Kahjuks olen ma nii kaua haridussüsteemis sees olnud küll, et tean, et kui miski pole kohustuslik, siis tehakse seda poole vinnaga. Ja kahjuks nii õpetajate kui ka õpilaste poolt. 

Näiteks seesama Tartu kutsekas siis ikkagi. 

21/22 õppeaastal lõpetas Voco 294 inimest.

Neist eesti keele eksamit tegi 93 lõpetajat, matemaatikat 53.

22/23 õppeaastal tegi matemaatikat ka 53, eesti keelt 82 

Keskmine tulemused oli sellised

21/22: eesti keel 41,5 (max 74), lai mate 29,4 (max 58), kitsas mate 10,8 (max 57)

Õppeaasta 22/23 on natuke huvitav (ja lootusrikkam): eesti keel 33,9 (max 71), lai mate 28,8, aga max on 94 (!!!); kitsast mate 9 (max 24) (või siiski pole väga lootust andev). 

Nagu näha matemaatikaeksamit ei teinud üldsegi mitte kõik lõpetaja, võib kahtlustada, et ettevõtlikum ja entusiastlikum osa tegi. Ja selliste tulemuste juures me räägime, et kutsekast saab minna edasi õppima ka ülikooli. Noh, see tüüp, kes mates 94 sai, tema kindlasti saab, aga need ülejäänud, 9-punkti-vennad? Kusjuures meie kohalikus kutsekas on seis palju kurvem veel...

Võrdluseks sellesama õnnetu Petersoni tulemused (eksameid teevad loomulikult kõik 210 lõpetajat):

2021/22: eesti keel 55,7, lai mate 43,1 (max 89), kitsas mate 35,5 (max 89)

2022/23 eesti keel 55,2 (max 85); lai mate 61,5 (max 100), kitsas mate 40,7 (max 92)

Nojah, see on vahepalaks. Lihtsalt väike karjatus, et on küll ka Eesti haridussüsteemis tupikteed.

Jätkame siit, kus mu poeg läks Petersoni vestlusele. 

See oli vestlus, kuhu ta läks ilma igasuguse ootuseta. Ja tagasi tuli väga üllatunult. Ma arvan, et kõige paremini võavadki asja kokku temaga vestelnud naise sõnad: "Petersoni gümnaasium ei ole üldse nii hull, kui räägitakse." Sain aru, et kokuvõttes tekkis poisil reaalne huvi, sest tegemist on tõesti suure kooliga, kus valikmoodulite hulk on väga hea. Vestlus läks ka väga meeldivalt ning lõppes sellega, et kutset ta ei saanud, sest "su tulemustega saad kindlasti mõne teise kooli kutse, me kutsuks enda juurde neid, kes päriselt meile tulla tahavad. Aga kui sa ikka otsustad, et tahad Petersonis õppida, siis kirjuta, me leiame sulle koha". Selle vestluse kohta ütles poeg, et see oli kõige ausam. Mõlemad osapooled teadsid, et nad pole teineteise esimesed valikud, aga mõlemad said aru, et neil on üksteisele nii mõndagi pakkuda. 

Igatahes lõpuks tekkis kindlus, et on, mis on, poisile on Tartus gümnaasiumikoht olemas. See võttis ausalt öeldes pinget kõvasti maha. Ja niiviisi oluliselt rahulikumana liikusime Miina Härma poole, et läbida eelviimane vestlus. 

See oli pikk vestlus, ma jõudsin juba muretsema hakata. Ma samal aja jalutasin ümbritsevatel tänavatel. Minu ülikooliaja kodukant siiski. Vestluselt saabus väga rahulolev inimene, kes särades teatas, et ta sai kutse. Ja mitte niisama kutse, vaid direktor ise (kes siis vestlust läbi viis) ütles, et ta kutsub poisi oma kooli õppima. Üleüldse olevat vestlus jätnud väga mõnusa mulje. Et kui Tammes tundis poiss, et ta peab kuidagi tõestama, et ta on Tamme vääriline, Poskas püüti aru saada, kas ta sellisena, nagu ta on, sobiks Poska gümnaasiumisse, ja Petersonis rääkisid kaks ratsionaalselt mõtlevat inimest, mis on parim lahendus, siis nüüd Härmas olevat olnud see tunne, et just teda soovitakse näha uuest õppeaastast selles koolis. Lisaks oli see olnud esimene vestlus, kus küsiti, mis raamatut ta viimasena luges. Üsna kohe oli ametlik kutse ka süsteemis, mille peale poiss ütles ära Treffneri vestluse, sest tema jaoks polnud Treffner kuidagi ihaldusväärsem kui Härma, nii et milleks raisata nii enda kui ka vestleja aega. 

Asjade selline pööre oli minu ootamatu, aga püüdsin kohaneda. 

Otsustamise aeg

Pärast Härma kutset ilmus sisseastumiste kodulehele veel kaks staatust, nii Tamme kui Poska teatasid, et poiss on ootenimekirjas. Kui Tamme puhul oli see vähim, mida neilt ootasime, siis Poska osas mõtlesin, et tal läks vist vestlus tõesti hästi :D 

Nüüd tuli enne 3. juunit kinnitada oma soovi asuda kooli õppima, mida poiss rõõmuga ka tegi. Treffnerisse ja Petersoni kandideerimisest oli ta juba loobunud, aga Poskat tahtis veel hoida... nii igaks juhuks. Et kes teab mis saab. Noh, ja sai see, et 4. juunil tuli teade, et talle on tehtud ettepanek asuda õppima Poska gümnaasiumisse. 

Ja nüüd tuli teha otsus. Päriselt läbimõeldud otsus. 

Seda oli päris huvitav kõrvalt vaadata. Nüüd lõpuks uuris ta mõlema kooli kohta sügavuti. Õppekava, õppekorraldust, teekonda kodust kooli, õpetajaid. Ja loomulikult küsis tuttavate käest. Selle viimase osas oli mul isegi natuke kurb, sest kohalikud noored ise vist hindavad Poskat nii palju rohkem, Härma on selline ... nišikas. Aga seal on see IB õppekava ja sellest veelgi ägedam tundus mu lapsele, et seal õpivad välismaalased. Samas, tegemist on täistsüklikooliga, selles osas Poska kohe tõusis. Ja umbes nii see arutlus käis. 

Kuni peale jäi Poska ja see pea kaks kuud kestnud närvidemäng sai ka meie pere jaoks lõpliku lahenduse.

***

Soovitused uutele kandideerijatele

Selline oli meie kogemus. Ja kui ma ütlen meie, siis just nii see ongi, mina olin selles protsessis täiega sees. Murelikumgi arvatavasti kui laps, tema uskus alati, et kõik lõppeb hästi.

Kummaline oli see, et seda kõike kirjutades ei suutnud ma sõnadesse panna kogu seda ängi, mis selles protsessis on. Just see teadmatus. Võiks olla kuidagi konkreetsem, umbes nagu testitulemuste saabumine. On teada kindel päev ja kellaaeg, mil otsus tuleb. Koolikohtade jagamise juures on küll teada, et on konkreetne kuupäev (sel aastal oli see 29. mai), aga reaalselt tulid kutsed väga erineval ajal. Teine asi on jah see, et vestluse kohta puudub igasugune objektiivne tagasiside. Iseenesest minu poeg tajus vist pigem õigesti, aga see pole nagu päris täppisteadus :D Ja tegelikult võiks ikkagi olla avalikud pingeread. Mitte et kõik näeks kõike, aga soovitud kooli/suuna pingerida, et kandideerija näeks, kas tal on lootust. Kuu aega teadmatust on tegelikult väga-väga painav. Ja me räägime ju lastest, kes samal ajal valmistuvad põhikooli lõpueksamiteks ehk on nagunii mõningase stressi all. Aga jah, kui meie poisiga (kaks ärevikku) jäime ellu, jäävad kõik teised inimesed ka. 

Uutele kandideerijatele sellised tähelepanekud. 

Võtke tõsiselt seda, et kandideerijaid on kaks korda rohkem kui kohti. Me ka nagu teadsime, aga ei saanud aru, et see on päriselt nii. Et selliste numbrite juures tõepoolest on palju neid, kelle tunnituse keskmine hinne on 4,7 ja kõrgem. Et palju on selliseid, kes saavad katsetel kõikides testides 80+ tulemuse. 

Kindlasti soovitan mõelda laiemalt, et mitte kinni jääda ühe kooli / suuna eelistamisse. Nagu Härma direktor mu pojale ütles: "Tartus on kõik koolid head koolid." Ja nii ongi, nii Peterson kui ka Härma vajaks ehk pisut brandingut, aga vaieldamatult on mõlemad igati kaalumist väärt koolid. Seda enam, et Härma lõpetajate riigieksamitulemused on väga head, jäävad küll Treffnerile ja Poskale alla, aga Tammest on paremad nii inglise kui ka eesti keeles. Postimehe koolide tabeli järgi oli Treffenr eelmisel aastal 5. kohal, Poska 6.-l ja Härma oli 13., Tamme 21. ja Peterson 68., aga tabelis oli 131 kooli, nii et tubli keskmine on Petersongi ikkagi. Ja noh, minu laps ei osanud enne arvatagi, et ta tõsimeeli kaalub Härmasse astumist. 

Oma eelistuste järjekord tuleb muidugi ka ratsionaalselt läbi mõelda. Selge on, et Treffneri loodussuunda on raskem sisse saada, sest seda on ainult üks, erinevalt nii reaalist ja humanitaarist. Aga samas, kui see on kindel soov, siis pannagi see esimeseks, et näidata, et päriselt tahad. Tundub, et teised koolid on leplikumad järjekorra osas (Härma oli ju minu poisi 4. eelistus). Kui Petersoni päriselt välistada ei kavatse, siis seda ehk 5. kohale mitte panna, nad ikkagi eelistavad lapsi, kes tahavad neile tulla. 

Kindlasti tasub teha kõik testid. Jah, eelistatud kool võibolla ei vaata loodusainete või inglise keele tulemust, aga kui sul on terve linna peale 5 kooli, siis tegelikult võib vabalt igaühes neis käia. Aga selle jaoks tuleb neisse kandideerida. Testid ei ole tegelikult rasked, minu laps on pigem keskmine. Eesti keel ja matemaatika on vist pisut raskemad kui põhikooli lõpueksamid, peavad nad ju eristama paremini, aga loodusainete ja inglise keele testiks kordas minu oma täpselt nii palju, et vaatasime üle ühiskatsete nõuete juures, mis teemad sees on. Mõlemad testid on valikvastustega ja nt füüsika kohta ütles poiss, et seal olid sellised kiiruse ülesanded, kus ei pidanud isegi teisendama. Et igatahes tasub teha.

Vestlus on päriselt määravad tähtsusega. Ma ei oska otseselt nõu anda, mida ja kuidas vestlusel rääkida, ma oma last vahepeal ehmatasin ootamatute küsimustega, lihtsalt selleks, et ta harjuks kiiresti mõtlema. Ja andsin talle soovituse, et püüdku mõelda, et ta räägib minu õega (ehk täiskasvanuga, kellega ta on harjunud ladusalt rääkima, aga kes on siiski mitte oma pere liige). Selle soovituse andsin talle enne Poska vestlust, sest Tamme vestluse kirjelduse põhjal jäi mulje, et ta kipub kohati pisut ülespuhutult (ja sellesena ebaloomulikult) rääkima. Ma ei tea, kas sellest oli abi, aga jah, Poska vestlu läks tal hästi. 

Ja meeles tasub kokkuvõttes pidada, et tublide keskmiste tulemuste puhul mängivad mingid pisiasjad määravat rolli ja kõiki neid me kontrollida ei suuda. Nii ongi, et minu poisi nõbu, kelle põhikooli lõputunnistus oli (ma pakun) keskmise hindega 4,6, lõpueksamid protsentidega 87, 94 ja 100 ning ühsikatsete tulemused samasse kanti minu poisi omadega, käis küll vestlustel, kuid ei saanud ühtegi kutset. Et see lihtsalt on nii ja see ei tähenda, et tulemused oleks kuidagi alaväärsed olnud. 

Mul on hea meel, et see on nüüd möödas. Et see kõik lõpuks lahenes hästi, aga ülemäära head tunnet ikkagi sisse ei jäänud. Liiga palju muretsemist, liiga palju ebaselgust oli selles protsessis. Selles mõttes meeldis mulle kohaliku kooli variant, et kõikide keskmised tulemused olid pingereas. See andiski selguse, et on, mis on, ma saan kooli. Kuna Tartus mängib koolide järjekord vähemalt mingit rolli, on see kõik natuke hirmsam, sest n-ö vale järjekorra puhul võid oma keskmiste tulemustega ka üldse välja jääda. Ja no see, et tegelikult ei saa teada, kuidas vestlus läks. Võib ju endale tunduda, et oli tore, aga tegelikult ei saanud üldse punkte. Või siis vastupidi.

Igatahes tervitan kõiki üheksandikke ja nende vanemaid. Ja ka järgmiste aastate omi :) Olge vaprad. Ka see läheb mööda. Aga valmistuge, siis läheb vähem ärevalt.